Avaliku elu tegelased mõistavad Ain Seppiku dilemmat

12. veebruar 2003




Res Publica liige OLARI TAAL:
Valimiste aeg on silmamoondajate ja must-kunstnike aeg. Küürakad käivad ringi sirgeselgsena ja ülekaalulisedki tantsivad kõrvade peal polkat. Nende vahel sebivad ringi kõiksugu kratid, kes tassivad kokku kola. Vanu kirju, mahajäetud armukesi, raamatuid, voodeid, konte, isegi luukeresid; rääkimata tehtud ja tegemata tegudest ja ebapatriootilistest eroo-tilistest unenägudest.
Kõige sellega loobitakse konkurente. Kui verd välja ei saa, määrib ikka. Kui aga saab vere välja, muutub pihtasaanu veritsevaks kari-buuks (Põhja-Ameerika metsik põhjapõder – toim) ja ülejäänud seltskond hun-dikarjaks.

Ain Seppik on minu konkurent valimistel. Aga ta on korralik inimene ja teinud oma tööd siseministrina hästi. 1985. aastal ei tulnud mulle pähegi minna vabastama neid noormehi. Kahjuks olid Seppiku hukkamõistjad sel ajal kas alaealised või välismaal. Muidu oleks Eesti vabanenud juba 1985. aastal.
Mulle olid Ain Seppiku tagasiastumisest keeldumise argumendid loogilised. Näis nüüd, kas ketserina käitumise eest saan minagi millegi suuremaga pihta. Aga vist teenitult, sest valimiste ajal iseendaks jäämine on kole ketserlus.
(3. veebruar, Lääne Elu)



Ekspeaminister ja majandusjuht TIIT VÄHI:
"Minu arvates ei ole Ain Seppikul seoses 1985. aasta kohtuprotsessiga mingit isiklikku juriidilist probleemi," ütles ekspeaminister Vähi. "Ma arvan, et tal puudub ka moraalne süü, sest mälestusmärkide sodimine ja hauakivide rüvetamine on igas ühiskonnas kvalifitseeritav huligaansusena."
Vähi veendumust mööda on Seppik kaksikliidu valitsuse professionaalsemaid minist-reid. "Seoses sellega ja arvestades, et kuu aja pärast on valimised ja seal rahvas otsustab Seppiku üle, oleksin ma peaministrina palunud tal edasi töötada," ütles Reformierakonna nimekirjas Riigikokku pürgiv Vähi. (3. veebruari Kanal 2 Uued uudised)



Sotsioloogiaprofessor REIN RUUTSOO:
Siseministrile võib ette heita, et ta pole piisavalt osav poliitik. Väidetavalt oleksid mõned ri-tuaalsed laused ta päästnud. Ei usu. Kui nii, siis olekski Eesti elu kostüümikarneval, nagu seda iseloomustas ülikooli rektor. Üks "pidu" või õigemini orgia on selleks korraks läbi. Edaspidine mahub paljuski "pika pohmaka" nime alla. Ühiskonna väidetud enesepuhastuse asemel sadestus saast. Ei tehtud vaba rahva Riigikogu valimisi väärivat poliitikat, pigem see ohverdati mängudele. Võitjaid ei ole ja ka vastutust ei võeta. Halvimal juhul saab eetikast silt, sõimusõna teatavale poliitikategemise viisile.
(Eesti Päevaleht 7. veebruaril)



LEONID APANANSKI:
Viibides välismaal pidin kahetsusega nentima, et uudistekünnise ületas teade – Ain Seppik olevat mitukümmend aastat tagasi süüdi mõistnud avalikult natsisümboolikat kritseldanud "vabadusvõitlejad".
Natsismi samastamine vabadusvõitlusega on murettekitav. Kuskil demokraatlikus maailmas ei oleks mõeldav, et kõrgetasemelised ametiisikud külastavad rahvusvahelise õiguse järgi kuritegelikuks tunnistatud SS-võitlejate kokkutulekuid või võtavad sõna natsisümboolikat avalikult kasutanud isikute kaitseks.
Tekkinud absurdi õigustatakse "loogikaga", et ka juudid osalesid küüditamistes. Tegelikult oli küüditatud juutide suhtarv üle 10% ehk ligi neli korda kõrgem kui eestlastel. Pealegi, natsid tapsid juute sõltumata varasemast tegevusest või poliitilistest eelistustest. Näiteks mõrvati meie kõrgintellektuaalist perekonnatuttav, Simon Levini isa Sachne Levin, kes oli Vabadussõja veteran ja antikommunist.
Miks vaikisid natsisümboolika kritseldajate kaitsjad, kui Eestis tehti tendentslikke ja ebaõiglasi otsuseid, mis olid ajendatud juudivaenulikkusest? Näiteks hävitati teistest pankadest enam likviidsed Innovatsioonipank ja EVEA Pank, kaks kuud istus alusetult vanglas Mark Rivkin. Loomulikult on ametnikud iga kord leidnud "objektiivseid" põhjusi oma tegude õigustamiseks.
Asi on jõudnud nii kaugele, et riigi kõrged ametnikud on avalikult sundinud tagasi astuma inimese, kes mõistis natsismi hukka! See on absurdne ja ebaõiglane ega vasta ka demokraatliku riigi traditsioonidele.
(Eesti Päevaleht, 5. jaanuar 2003)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)