Lahkus akadeemiline autoriteet Jevgeni Primakov

Tbilisis üleskasvanud Primakovil olid loomulikult kaukaaslase kombed, kuigi viimasel ajal võis vene lehtedes rohkem lugeda tema juudi päritolu onust Tbilisis, kes oli arst. Primakovi päritolu ongi jäänud segaseks, me ei tea midagi tema isast. Šokeerivam fakt on see, et ta oli Nõukogude valitsusjuhi Aleksei Kossõgini hõimlane. Primakovi grusiinlannast naine oli Kossõgini tütre mehe sugulane. Primakovide abielust sündinud ainus poeg oli Primakovi elu suurim tragöödia, sest suri noore mehena Punase väljaku paraadi ajal. Ka abikaasa lahkus. 

Moskvas idamaid tudeerinud Primakov tegutses pikka aega ajakirjanikuna. Kuid tal oli „paras“ iseloom, mistõttu tuli tal näiteks töökohti vahetada. Siiski oli tema taga nii vägev protektsioon, et kui raadiost lahti lasti, siis võeti Pravdasse tööle. Pravda korrespondenina Lähis-Idas algas ka tema tihe koostöö eriteenistusega. Primakovil õnnestus kiiresti saada akadeemikuks ning ta juhtis Moskvas oma lemmikvaldkonnas Idauuringute Instituuti. Ja ilmselt oleks kõik nii ka jäänud. Vahele astus juhus.

KGB oli 1984. aasta sügisel väga mures, et mis saab Kremli võimuvahetusest, kui Tšernenko sureb. KGB toetas Gorbatšovi. Kuid polnud näha, kes võiks teda Poliitbüroos toetada. Vene välisluure juht Krjutškov pöördus (ilmselt tollase KGB ülema Tšebrikovi heakskiidul) akadeemik Primakovi poole, et see räägiks ühe teise akadeemikuga, kelleks oli Nõukogude välisministri Andrei Gromõko poeg Anatoli. Ülesandeks oli sondeerida, kas Gromõko ei võiks Gorbatšovi kandidatuuri Keskkomitee peasekretäri kohale toetada.

See oli julge samm, sest seni oli Poliitbüroo veteran Gromõko Gorbatšovi tõrjunud ning proovinud lausa ise peasekretäriks kandideerida. Seekordne katse osutus edukaks, Gromõko poeg tõesti rääkis isaga ning nad jõudsid järeldusele, et vaja oleks Gorbatšovi toetada, kui viimane loovutaks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ameti Gromõkole.

See saigi otsustavaks patiseisus, milles Poliitbüroo oli. Kui Gromõko esitas pärast Tšernenko surma Poliitbüroo istungil Gorbatšovi kandidatuuri, siis ei julgenud keegi vastu vaielda. Primakovile tähendas see aga tõsist karjäärilendu poliitikas. Temast sai Gorbatšovi lähedane nõuandja, Poliitbüroo liikmekandidaat, NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Koja esimees, Presidendinõukogu liige. Teda on peetud üheks kõige osavamaks õukonnaintrigaaniks Vene ajaloos üldse.

Ometi läksid nende teed Gorbatšoviga lahku. Primakov oli kategooriliselt vastu sammudele, mis tema hinnangul lagundavad Nõukogude Liidu, seetõttu eemaldus ta 1990-aastate algul Gorbatšovist. Putš tõi ta aga jälle Gorbatšovi lähikonda tagasi, ta määrati Nõukogude välisluuure ülemaks. Selles ametis pidigi ta nägema nõukogude impeeriumi lagunemist.

Ta oli üks väheseid Gorbtašovi inimesi, kes säilitas oma ameti Jeltsini ajal. Veel enam, tema roll Jeltsini juures suurenes. Talle tõusis Vene välisministriks ning seejärel peaministriks. Ta oli ka võimalik Venemaa presidendikandidaat, kuid Jeltsin panustas Putinile. Eriteenistuse mehed tegid Primakovile selgeks, et ta ei tohi oma kandidatuuri esitada. Tänutäheks kiitis Putin alati Primakovi ning näitas tema vastu üles kõik need aastad silmatorkavat lugupidamist. Vana ise väga lugupidav ei olnud. Aegajalt vaidles ta vastu ning lausa kritiseeris. Näiteks polnud ta rahul mõne aktsiooniga Gruusia kampaanias. Samuti oli ta kriitiline viimase aja konfrontatsiooni suhtes Läänega. Autoriteetne vana, mis siin rääkida! 

Üldiselt on Venemaal viimasel ajal haruldane, et sellisel tasemel riigitegelast saadavad hea sõnaga ära eranditult kõik poliitikud, olenemata vaadetest. Kindlasti on see akadeemik Primakovi suur saavutus.   

Primakov sündis 29. oktoobril 1929 Kiievis ja suri 26. juunil 2015 Moskvas.

Max Kaur

Mustvee linnapea

Foto www.bendbulletin.com

Jaga |