Miks vihata vaid seepärast, et esiisad ei leidnud ühist keelt?

Ta alustas oma näitlejakarjääri Peterburi Noorsooteatris, kuid alates 2000. aastast on esinenud rohkem kui 40 mängufilmis ja teleseriaalis.

Barabaš mängib filmis „Me oleme tulevikust 2" üht peaosa - Lvovi üliõpilast, äärmiselt venevaenulikult meelestatud lääneukrainlast Tarani, kes satub koos oma semu Serogoga (Dmitri Stupka) ning kahe peterburglasega (Igor Petrenko ja Vladimir Jaglõtš) aastasse 1944, keset sõjakoledusi.

Kuidas sulle Tallinnas meeldib ja kas oled siin esmakordselt?

Väga meeldib. See on väga ilus linn. Olen siin teist korda. Esimest korda olin 2003. aastal, filmiga „Vaene, vaene Pavel" („Bednõi, bednõi Pavel"; Vene tsaari Paul I viimastest päevadest enne atentaati. I.V.). Esitlesime seda filmi Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) raames. Elasin siis kesklinnahotellis ja armusin sellesse linna. Ka eile jalutasime peaaegu kogu öö vanalinnas.

Tean, et Ukrainas keelati ära filmi „Me oleme tulevikust 2" näitamine ja ka selle DVD-de müük. See on Ukraina valitsuse ametlik seisukoht. Kas on mingit tagasisidet, kuidas see film on rahvale meeldinud, sest arvatavasti vaatavad keelust hoolimata paljud filmi ikkagi?

Arvan, et pärast keelustamist on seda filmi vast kogu Ukraina vaadanud. Minu jaoks on lugu selle keeluga üldse täiesti arusaamatu. Leitakse, et film justkui mustaks rahvuslikku eneseväärikust. Mida ta mustab? Ei saa aru... Üldiselt on mulle selle filmiga seoses kirjutatud kodulehele  ja ka Roskino veebi. Mind on kiidetud keele pärast, et sain päris hästi hakkama - rääkisin ju oma kangelase monoloogid sisse ise, kuigi ukraina keelt ma ei oska. Kommentaarid on olnud küllalt positiivsed. Solvavaid kommentaare minu kohta küll pole olnud. Räigeid kommentaare on filmile tulnud aga Lääne-Ukrainast. Kuigi ma ei saa päris hästi aru, miks... Üldse tundub mulle, et tegu on nagu mingi massihüpnoosiga: üks hakkab rääkima ja teised tulevad temaga kaasa, ise nad tihti filmi näinud pole ja teevad järeldusi ainult teiste jutu põhjal. Mina näiteks ei võta kunagi selliste asjade kohta sõna, mida isiklikult uurinud pole.

Praegu on väga moes kritiseerida asju, mida ise pole tundma õppinud. Meil Eestis tehakse seda suure heameelega. Ameerikas keelati alles aasta või paar tagasi ära Mark Twaini raamat „Tom Sawyeri seiklused" kui mustade eneseväärikust alandav, diskrimineeriv teos - selles on kasutatud sõna „neeger". Ärakeelamise üks musti peaideolooge öelnud, et tema loomulikult seda raamatut lugenud ei ole, kuid nõuab, et see „rassistlik rämps" kooliprogrammist ja müügilt kõrvaldataks. Justkui meil nõukogude ajal: ise lugenud pole, aga mõistan teravalt hukka.

Jah, nii see kahjuks toimub. Olen üldse seisukohal, et kunstiinimesed, olgu kirjanikud, näitlejad, muusikud või kes iganes, ei tohiks olla ümbritsetud mingite raamidega. Ei rahvus ega muud piirid tohiks neid ahistada. Piire loob alati poliitika. Poliitika on see, mis omi seadusi dikteerib ja inimestevahelisi lõhesid tekitab.

Kui konkreetselt sellest filmist rääkida, siis tunnistan, et mulle meeldis teine osa isegi rohkem, tundub sügavam ja mitmetahulisem. Kuidas sulle endale film ja roll meeldisid?

Jah, roll mulle muidugi meeldis. Tuli luua selline teravalt negatiivne kangelane, kes tänu asjaoludele muutuma hakkab. See oli mu põhiülesanne ja ka õnnestus. Võib muidugi öelda, et seda võis teha paremini või kuidagi teisiti, kuid arenguliin oli nii üles ehitatud. See on filmis vast ainus rolliliin, millel on olemas areng - algus, keskpaik ja lõpp.

Esimeses filmis oli selliseks, arenevaks persooniks neonats Kolp, kellega toimus sisemine transformatsioon - parajast lurjusest normaalseks kutiks. Kas on olnud mingeid isiklikke kontakte selliste ultraparempoolsetega?

Mul on mõned tuttavad, kes varem on olnud skinhedid. Tänaseks on nad sellest välja kasvanud, aga varem olid just niisugused nagu Kolp. Arvan, et see on selline noorte maksimalism, mis üle läheb, kui inimene just päris sassis pole. Osa asju isegi võtsin neilt üle: mingid silmavaated, käitumismaneerid... Nad on küllalt jäigad inimesed, kuid kui näpuga torkad, on kohe auk sees ja siis näed, kui tühjad nad seestpoolt on. Peamiselt aga toetusin oma intuitsioonile.

Kuidas sellised Tarani-sugused ikkagi tekivad? Kas Lääne-Ukraina noored on poliitiliselt tõesti niivõrd „teadlikud"? Nad on alati väheke teistsugused olnud?

Jah, seda küll. Kust see tuleb - ei tea. Ma ei saa sellest aru. Algul arvasin, et see saadakse emapiimaga: kõik venelased on halvad, venelased korraldasid Ukraina näljahäda, kõik venelased on kommunistid... Hiljem sain aru, et päris nii see pole. Nad isegi ei räägi sellest ega aruta seda... Seepärast arvan, et see on kui rock'n'roll'i sünd. See on protest, lihtsalt seesmine vajadus  vaenlast omada.

Üldiselt ei tunne ma venelaste ja ukrainlaste vahel mingit lõhet - inimesed kui inimesed ikka. Ma ei näe seda võib-olla seepärast, et ei tahagi näha. Näeme ju alati seda, mida tahame näha.

Üldiselt on ukrainlased olnud juba algselt erinevad - ühelt poolt Kiievi-Venemaa, teiselt poolt Rzeczpospolita. Kuigi mõlemad on  vennad-slaavlased...

Olen palju mõelnud konfliktide peale, ka meie rahvaste vahel. Kui olin 2003. aastal Tallinnas, võeti mind väga hästi vastu.

Saan aru, et siin on palju inimesi, kes on venelaste peale solvunud, et ajaloos on erinevad režiimid eestlastele palju halba teinud, kuid mis meie siia puutume? Oleme ju hoopis teine põlvkond. Miks peame  kaasa tassima seda suhete-sleppi ning vihkama üksteist vaid sellepärast, et meie isad või vanaisad ei suutnud leida ühist keelt? See on lihtsalt rumalus.

Aastaid tagasi, kui teenisin Nõukogude armees, olid seal poisid Lääne-Ukrainast, kelle silmavaatest võis näha, et nad on valmis moskalid (venelased. I.V.) võimaluse korral maha lööma. Sinu kangelasel filmis see võimalus on, kuid ta ei tee seda.

Ei noh, tema ongi just selline vihane vend. Edasi tuleb küsimus: kui raske või kerge on inimest tappa+ Minu kangelane oli ju ikkagi Lvovi ülikooli tudeng, kelle kogu marurahvuslik käitumine on rohkem sellisel laiamise tasemel: „Kuradi moskalid, kohe hakkame teid oksa tõmbama!" Et väheke kakelda... Kui aga asi tõsiseks läheb... Kui me oleks nii teinud, nagu sina räägid, kui oleksime Serogoga augu äärel need moskalid maha lasknud, oleks ju film sellega ka lõppenud. Me poleks probleemi lahendanud. Asja mõte oli ju selles, et seista koos mingi suurema kurjuse vastu, tegutseda õlg-õla kõrval.

Milline on ikka tunne ekraanil sellist sisemist evolutsiooni üle elada?

Film koosneb stseenidest. Pole päris nii, et algusest lõpuni hoiad ennast mingis teatud seisundis. Selle filmiga juhtus, et liin õnnestus, aga võinuks olla ka vastupidi. Mäletan, et metsastseenis, kus ma lapsega olin, ei mõelnud ma sellele, et see pundar on väikene moskalik. See oli minu jaoks lihtsalt laps, kes oli vaja päästa. Ja siin toimuski mu kangelases murrang.

Mulle meeldis selle filmi juures väga see, et areng kulgeb täiesti ilma paatoseta. Peamine jõud, mis kangelasi liikuma paneb, on enesealalhoiutung. Teadmine, et koju tagasi pääseda on võimalik vaid koos teistega, ja seepärast pean teisi aitama.

Jah, seda küll. On stseen, kus oleme Serogoga metsas ja mõtleme, mida teha, ning ainus võimalus on minna teiste juurde. Küll ei tahaks, aga mis sa teed, on vaja minna... No ja kui me läheme,oma sihtkohta, kõrgustikule, mis on sakslaste poolt ümber piiratud ja mida pommitab lennuvägi, siis tuleb ikkagi minna. Sellisel juhul pidi muidugi kõvasti ennast ületama.

Kas ise oled valmis tulevikust saabunud külalisi vastu võtma ning kas oled võimeline nende soovitusi kuulda võtma?

(Barabaš naerab ning mõtleb küllalt pikalt.) Kas umbes nii nagu „12 ahvis"? Et tuleb Bruce Willis ja ütleb: „Olen sinu lapselaps ja kuula nüüd mind, ma tahan sinuga rääkida!" Ühesõnaga, kas ma usuks teda või loeks hullumeelseks? Kõik vist sõltub veenmisoskusest... Ma pole selle peale kunagi sedasi mõelnud... Külalised tulevikust? Millised nad on, kuidas neid endale ette kujutada?

Kuid sinu kangelane uskus ajaruumis rändamise võimalikkusse, sest sai kuidagi imekiiresti aru, et on minevikus, aastas 1944. Sai aru, et see pole enam mingi mäng, rekonstruktsioon.

Jah, tõesti küllalt kiiresti tuleb Taranil see mõistmine, et kõik on päris. Kõik oli kuidagi kole naturalistlik. Serogo ei saanud kaua aru - arvas, et meid lollitatakse.

Nii tehti meelega, et sellele kontrastile luua vastav meeleolu. Mind isiklikult mu kangelase kiire arusaamine natukene häirib, kuid dramaturgia seisukohalt oli see õige - ekraaniaega oli vähe. Serogo ei saa aru, aga minu Taran mõistab kohe, milles asi: vana raadio ja ajaleht, kole robustsed näod ümberringi... Meie sinuga siin viriseme, aga vaatajat see ei häiri. Teised kaks moskaali aga loomulikult mõistavad kohe, milles asi - neil ju on juba kogemus... 

Mis tundega sa ise seda filmi hiljem vaadanud oled? Kas on palju asju, mida oleksid teisiti teinud? Kui palju kordi üldse oled seda filmi vaadanud?

Päris palju - korda kümme kindlasti. Võrreldes teiste filmidega, kus mänginud olen, tahaks selles kõige vähem midagi muuta. Aga seda, mida muuta oleksin tahtnud, ma sulle ei ütle. (Naerab.)

Ma ikkagi lootsin, et ehk õnnestub mul kasvõi mingi väike aps välja pigistada.

Hästi, räägin ühe asja. Kulutasime palju jõudu ja aega ühele stseenile, kus mu kangelane Taran kohtub oma vanaisaga ning sakslased tapavad vanaisa Tarani silme all. Mängisin ise oma vanaisa ning mu meelest tuli see hästi välja. See vanaisa hukk pidi Tarani sisemiselt muutma. Kahjuks otsustati seda stseeni mitte kasutada ja lubada Taranil muutuda muudel motiividel, mitte nii otsekohestel ja arusaadavatel põhjustel. Mul on sellest stseenist väga kahju - üliharva  saavad näitlejad duubelosi mängida...

Eestlased sarnanevad oma suhtumiselt Teise maailmasõtta lääneukrainlastele - need eestlased, kes võitlesid SS-diviisis, on kommunismi vastu võidelnud kangelased ja vabadusvõitlejad. Samas oli Eestis üks, mitte väga suur osa rahvast, kes istus metsas ega tahtnud võidelda ei ühel ega teisel poolel - neil oli oma sõda. Miks nad just seda tegid, on igaühe oma asi. Täna loetakse meil, et need eestlased, kes mobilisatsioonikorras pandi laeva ja saadeti Venemaale, kus neist suur osa ära suri ja ellujäänuist hiljem moodustati Eesti Laskurkorpus, on okupandid ning nende sugulased häbenevad silmad peast.

Nüüd küsimus: milline peaks oleme nende eestlaste motivatsioon seda filmi vaadata ja kas nad üldse peaksid seda tegema?

Jah, see on tõesti Ukrainaga äärmiselt sarnane situatsioon - peaaegu 1:1. Miks juhtus Ukrainas meie filmiga niisugune jama ning see ära keelati? Nii juhtus seepärast, et Ukrainas loetakse UVA (Ukraina Vabastusarmee. I.V.) võitlejaid vabadusvõitlejateks. Tegelikult see päris nii ei olnud. UVA tekkis sakslaste loodud SS-diviisi baasil.

Nüüd sinu küsimus, mis on esitatud siin, selles riigis, selles linnas, selles restoranis. Ma tegelikult ootasin seda küsimust.

Vaata, sina oled eestlane. Kõik su sugulased on eestlased. Sa oled läbi ja lõhki eestlane. Kuid samas oled sa  mõtlev inimene. Sa ei võta ju,  ise mõtlemata, teravalt kas üht või teist seisukohta. Ja olen kindel, et selliseid inimesi on teisigi. On palju neid, kes mõtlevad oma peaga,  ei võta jäigalt üht positsiooni ega korruta, et kõik venelased on halvad ning et meie võitlesime nende vastu - ja kõik! Mina ju suhtun samuti kommunistlikusse režiimisse väga halvasti, kuid samas armastan jätkuvalt oma rahvast ja maad.

Meie suhtumine kommunismi on teiega võib-olla isegi ühesugune, miks meid siis tahetakse omavahel tülli ajada?

Nii et - seda filmi peab vaatama. Seda on vaja teha selleks, et oleks võimalik oma isiklikku arvamust kujundada. Siis kas olen nõus või ei ole nõus. Kui ei, siis miks ma nõus ei ole, millised on need seisukohad, mis meil omavahel kokku ei lange... Sa kas kulutad oma vaimu- ja hingejõudu selleks, et milleski selgusele jõuda või ei. Või pole sa sellest lihtsalt huvitatud, kuna sul on lihtsam elada oma klišees: vaat nii on ja las nii ka jääb! Leian, et see pole õige, sest asjade üle, mis toimusid, toimuvad ja saavad kunagi toimuma, on vaja mõtiskleda.

Varem olid meil inimeste vahel küllalt soojad suhted. Kunagi töötasin koos kahe vanema mehega. Üks neist oli sõdinud Laskurkorpuses, teine SS-is. Nad olid südamesõbrad. Vahel muidugi norisid teineteise kallal, kuid mitte kunagi õelalt. Nüüd on 20 aasta jooksul toimunud just inimestevaheliste suhete teravdamine, omavahel karvupidi kokku ajamine. Tänaseks oleme olukorras, kus inimesed kardavad teisiti mõelda ning oma mõtet väljendada, isegi kui mõistavad, et see pole õige. Kardetakse kaotada oma kohta elus. Keegi meil teisitimõtlemise eest just vangi ei pane, kuid keegi sind tööle ka ei võta...

Kuidas tundub, kas niisuguseid tendentse esineb ka Venemaal? Meil räägitakse, et Venemaal pole üldse mingit sõnavabadust ning et peab mõtlema vaid nii, kuidas ütlevad Putin ja Medvedeev.

Ei, ma arvan, et need on ettekujutused Nõukogude Liidu aegsest Venemaast. Mis puutub Putinisse ja Medvedevisse, siis nemad räägivad küllalt palju tarku asju. Kui näiteks võtta Gruusia konflikt. Kogu maailmale näidati kõike vastupidiselt. Kommunistliku režiimi ajal oli Venemaa maine kõigi maailma riikide silmis niivõrd langenud, et mitte keegi ei suutnud endale isegi ette kujutada, et see pole tõsi. Vaat sellest on kahju...

Mis puutub aga demokraatiasse ning sõnavabaduse olemasolusse, siis ainus asi, mille eest võidakse karistada, on see, kui kedagi solvatakse avalikult, jäigas vormis või kui kutsutakse üles näiteks Putinit tapma. Selline seadus on küll olemas. Poliitikaga, mida meil praegu aetakse, olen paljus nõus. Me areneme praegu küllalt jõudsalt ja aina rohkem on inimesi kes on hakanud hästi elama. Üldiselt on meil Venemaal hingata tunduvalt kergem kui isegi kümmekond aastat tagasi, rääkimata juba mu lapsepõlvest.

Oleme siin Eestis seisukohal, et praegu käib Venemaal suur ajaloo ümberkirjutamine, peaasjalikult Teise maailmasõja osas, ning Stalini heroiseerimine. Et käib see jama kommunistlike veteranidega ja Georgi lintidega. See on ju kõik kurjast -  on kommunismi rehabiliteerimine!

No kuule, mis kommunismi?! Fašismi vastu ei võidelnud ju kommunism, vaid ikka inimesed - rahvas. Hukkusid kümned miljonid. Ja kas Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid, kes võitlesid samuti fašismi vastu, on kommunistlikud? Või põrandaalused liikumised Prantsusmaal, Hispaanias, Poolas? Kas nemadki olid kommunistid? Võideldi lihtsalt üleilmse kurjuse vastu. Mis kommunismist siin saab rääkida?!

Aga kas Venemaal ei käi siis Stalini rehabiliteerimine?

Stalinit vihkavad kõik. Mu vanaisa lasti NKVD-s maha 1937. aastal. Mille eest peaksin Stalinit armastama? See rehabilitatsioon toimub pisikese kamba kommunistide poolt eesotsas Zjuganoviga, keda keegi tõsiselt ei võta. Mina vihkan kommunismi, ei salli pioneeriliikumist, komsomoli... Meie maal on äärmiselt vähe neid, kes seda režiimi taga nutavad. Kuidas saab austada või armastada inimest, kes saatis hukka sellise hulga rahvast?

Praegu ei käi mitte Stalini rehabiliteerimine, vaid rahva rehabiliteerimine. Mis aga puutub veteranidesse, siis tahetakse maailmale näidata, et just nemad tõid võidu fašismi üle. Sest kui korraks mõelda, mis oleks juhtunud, kui sakslased oleksid võitnud. Mõned eestlased võivad ju arvata, et siis oleks kõik kole hästi olnud, aga ma olen veendunud, et ei oleks. Algul läksid ahju juudid, nende järel oleks läinud teised rahvad. Kõik oleks kas hävitatud või aetud kuhugi reservaatidesse, justkui Ameerika indiaanlased. Seepärast, kuidas saab veteranidesse halvasti suhtuda?!

Omalt poolt tahaksin veel öelda, et kui meie jutuajamine kasvõi kübekese võrra muudab inimeste suhtumist tolerantsemaks ja leplikumaks ning vähendab lõhet meie rahvaste vahel, siis tunnen selle üle siiralt rõõmu.

[pildiallkiri]  Vene näitleja Aleksei Barabaš: „Saan aru, et siin on palju inimesi, kes on venelaste peale solvunud, et ajaloos on erinevad režiimid eestlastele palju halba teinud, kuid mis meie siia puutume? Oleme ju hoopis teine põlvkond."

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |