Rahvuslikku ja vaimset ärkamist otsides

PEETER LIIV,      16. mai 2001


Sügav kutse rahvuse päästeloos on ärksatel noortel, kes täna alles otsivad oma elule maailmavaatelist alust, mis lôikaks läbi hirmu ja isekuse allikad ning viiks Tôe ja Armastuse ônnestava äratundmiseni.

Eesti ühiskonnal puudub täna ilmutus oma tulevikust. On küll välja pakutud rida nägemusi, mis aga pole suutnud käivitada sisimate unistuste ja salatajude väge rahvuse hinges. On ilmnenud vajadus minna sügavamale, tungida Kalevipoja kombel nonde aardekambrite ja vôluvahenditeni, millest pajatab pärimus. Peame leidma julgust laskuda vaimukultuuri -- kunsti, filosoofia, religiooni Kuristikku, et taasavastada paljude pôlvede kirgastunud kogemus Inimeseks-olemisest ja tema kohast Kôiksuses.

Ajastu koputus kajab kultuuris

Ajatu tarkuse koputus kuuldub kultuuris sedamööda, kuidas saab otsa meie eneste tarkus ja tarm. Elame süvenevas kriisis ja oleme kaotamas lootust. Uimastid, kuritegevus, enesetapud, mehe ja naise kummastava läheduse - abielu lagunemine, varanduslik kihistumime, tööpuudus, korruptsioon, isekas kambavaim...
Lisagem juba vallandunud looduskatastroofide laine, sôjaoht, arengumaade väljakannatamatu olukord -- ja tunneme, kuidas hirm nöörib meid kôrist. Seesama hirm, mis taastoodab ühiskonda, milles on vôitjad ja kaotajad, kelle vahel kuristik laieneb üha. Kasvab oht sattuda "uude keskaega", kus kiht, klass, iga kogukond peab hakkama seisma iseenda eest verises vôitluses ellujäämise nimel. Mitte ainult kristliku ja islamitsivilisatsiooni, vaid ka rikaste ja vaeste, heaoluriikide ja vaesunud maade kokkupôrge ähvardab paisata planeedi kaosesse.
Sellest olukorrast puudub väljapääs aru ja môistuse pinnalt. Rooma Klubi teaduslikult pôhjendatud hoiatused pole môjunud. Vaja on jôuda inimeste südameteni. Ja seda mitte lihtsalt neid liigutades (nagu seda teeb parimal juhul kôrgkunst), vaid neid kokku sulatades ja liikuma lükates suunas, kust paistab Valgus. See tähendab jôuda inimeses uinunud Vaimuni. Turvatunde, läheduse ja armastuse puudus tänases Eestis on hirmuäratav. Mônekümne aastaga vôib HIRM hävitada mitte ainult meie riikliku iseseisvuse, vaid ka paljude pôlvede kultuuripärandi ja vähesegi veel järele jäänud vaimujôu.

Julged lähevad hirmule vastu

Sestap vajame inimesi, kes on otsustanud minna Hirmule vastu, nagu too Kuningapoeg, kes Kuningriigi päästmise nimel astus vastu Seitsmepealisele Tuldpurskavale Lohele. Olla Kuningapoeg tähendab tajuda teravalt mitte ainult olukorra väljakannatamatust, vaid ka vôimalust Vôiduks. See tähendab leida kultuurisügavustest see VÄGI, mis päästab maailma. Sest kôigepealt päästab ta meid endid -- olelusängist, aastakümnetega kuhjunud vihast, süütundest, hävitavast hingevalust. Küsimus on siis vaimse eliidi taassünnist Eestis. Vaimne eliit on see, kelles on tundlikkust vôtta kanda rahva ja kogu inimmkonna valu ning kannatus, kelles on väge ja tarkust juhtida ta välja "Egiptuse vangipôlvest Tôotatud Maale". Vaimne eliit elab ja hingab igavestest, üleajalikest väärtustest, "metafüüsilistest printsiipidest", ning pole sellisena "siit maailmast". Ent just tänu sellele on ta maailma tôeline teener ja päästja.
"Vaimne eliit on see, kes tunneb üksteist vaimus ära," kirjutab MEGA-vôrguvärava arvamusliiderid RAIVO RAAVE, kelle lugu "Eliidi vôimalusest Eestis" kogus üle 1000 vastukaja.

Vaimne eliit kujuneb

Tahaks loota, et vaimse eliidi kujunemine Eestis on lähemate aastate küsimus. See on miski, millest ühiskond (kuidas ta hirmu eest ka ei pôgeneks) ei saa kuskiltpeale enam üle ega ümber. Sest väljavalitute taga on Kôiksus.
"Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?" küsib apostel. See ei tähenda, et oodatav rahvuslik ärkamine peaks olema kristlik, ehkki pühendunud kristlased vôivad selles täita kaalukat osa. Kindlasti ulatavad üksteisele käe kôigi religioossete traditsioonide pühendunud, kes on ületanud endassekapseldumise ja endatähtsuse tôkke. Kirgastuv kõiksusetaju ühendab inimhingi, "pühade osadust" sügavamalt kui ükski maine side.
Ka postmodernistlik vaimsus (sh New Age), vaatamata kôigele oma pealispindsusele, juhib paljusid sügavusse, kus nad kohtavad PÜHA. Loodetavasti ületab ka osa intellektuaalsest eliidist skepsise ja ironismi kitsad raamid ning julgeb uuesti tôeliselt unistada, avastades nii NÄGEMUST kui ka TEED selleni.
Sügav kutse rahvuse päästeloos on ärksatel noortel, kes täna alles otsivad oma elule maailmavaatelist alust, janunedes tôelise initsiatsiooni järele, mis lôikaks läbi hirmu ja isekuse allikad ning viiks Tôe ja Armastuse ônnestava äratundmiseni.
Loomulikult ei puuduta vaimne ärkamine ainult Eestit. Väljapääsu otsib ja leiab täna kogu ülemaailmsustumise palavikus vappuv Maa. Meiega on miljonid vennad ja ôed üle terve planeedi. Kuuldes püha kutset olla osalised Hommikumaarännus (H. Hesse), "vikerkaaresõdalased" (hopid-indiaanlased), "jumalalapsed", kelle ilmsikstulekut ootab pikisilmi kõik sünnitusvaevas ägav Loodu (apostel Paulus), võime osutuda läbimurdepunktiks sinna, kus juba kangastub "uus maa ja uus taevas".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)