Kas edasi või tagasi?

ENN EESMAA,      02. november 2005


Pärast Londoni lähistel toimunud Euroopa Liidu tippkohtumist polnud eesistujariigi Briti peaministril Tony Blairil ajakirjanikele suurt midagi öelda. Ometi ei loobunud ta asjakohastest kommentaaridest, sest seda nõuab Blairi staatus.
BBC reporterile ütles Blair vaata et klassikapärliks sobiva mõtte euroliidu kohta. Briti peaministri arvates tuleks mõnikord teha rohkem, vahest jälle vähem, kuid alati peaks tegema paremini. Tsitaat oleks otsekui pärit mõnest George Bernard Shaw´ kahvatumast näidendist, milles vaimukas vorm kõrgub suhteliselt verevaese sisu üle.
Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas on tunduvalt otsekohesem öeldes, et enne Londoni kohtumist nii mõnedki Euroopa liidrid lausa vihkasid teineteist, Hampton Courtis aga suutsid nad siiski teineteist välja kannatada ning suhelda. Millest muust kui võimuvaakumist ja suunapuudusest Euroopa Liidus, rahvuslike huvide prevaleerimisest ühise visiooni kahjuks eelöeldu tunnistust annab? Räägiti paljustki, kuid mitte kordagi avalikult ja avameelselt peamisest – millist Euroopa Liitu me lõpuks ikkagi tahame.

Tony Blair kinnitas tippkohtumise eel, et tahab Euroopa Liidule anda uue suuna. Oleks ka viimane aeg, sest liikmesriike on ühenduses peagi juba 27. Bulgaaria ja Rumeenia liitumine võib küll edasi lükkuda, ent mitte aastateks. Kuid juba praegu on näha, et euroliidu majandus pole võimeline tagama rahuldava, veel vähem soovitava elatustaseme jätkumist. Seda eriti tingimustes, kus euroliit impordib peagi juba 90% oma energiavajadustest.
Tarnijad teavad seda, kruvivad niigi kõrgeid hindu veelgi üles ja nõuavad sõltujailt kõigekülgseid vastutulekuid sfäärides, kus arveldus ei käi vaid rahas.
Mäletatavasti oli mullu Euroopa Liidus eelarve ülejäägiga vaid viis riiki. Lisaks Eestile ka Iirimaa, Rootsi, Soome ja Taani. Kõik ülejäänud jäid defitsiiti, neist pooled ei suutnud täita isegi Euroopa Liidu stabiilsuspakti nõudeid. Euroopa Liitu pitsitab tööpuudus, rahvastik aga vananeb. Seis on tõepoolest keeruline. Status quo ei rahulda ju kedagi. Ei majanduses ega muuski. Mida siis teha, mis suunas edasi liikuda?

Suhteliselt üksmeelselt arutati tippkohtumisel üleilmastumisest tulenevaid väljakutseid. Tegelikult aga vajadust oma tööd ja suhtumist muuta, muutustele avatumaks muutuda. Üleilmastumine pole ju mingi katastroof juhul, kui tegemist pole pandeemiaga.
Globaliseerumine on pigem asjade loomulik käik ja areng. Üleilmastumisele jäigalt vastu seisnud põikpäiste rahvaste saatust uurivad tänapäeval arheoloogid. Üleilmastumine on ju tavaliselt täheldanud uusi tehnoloogiaid, loogilisemaid lahendusi, jätkusuutlikkust. Õigus on nendel, kes tahavad nii majanduslikus kui sotsiaalses globaalkonkurentsis kõigepealt aktiivselt kaasa lüüa, kui võimalik, ka edukalt.
Seni kaugeltki mitte liiga edukas Lissaboni strateegia oli ehk ülemäära optimistlik ja ambitsioonikas, kuid kindlasti ja igal juhul õige suunavõtt. Juba aastaid on räägitud vajadusest anda ühenduse eelarvest rohkem raha teadus- ja arendustegevusele, teha rohkem andekate teadlaste abistamiseks, neile kõigekülgsete loomevõimaluste tagamiseks.
Globaaltasandil on Euroopa USAst ja paljudest Aasia riikidest üllatavalt põhjalikult maha jäänud. Miljardi euro suuruseks plaanitud globaliseerumisfondist jääb ilmselgelt väheks, et üleilmastumisest tingitud tagasilööke heastada. Kindlasti peaks kaaluma Euroopa Investeerimispanga panust ja võimalusi teadus- ja arendustöö võimalikult tempokal edendamisel.

Ja veel. Mida teha muuhulgas globaliseerumisest tekkinud probleemide lahendamiseks mõeldud põhiseaduslepinguga? Mõnede arust on see juba surnud, paljude arvates kriisis. Ainus loogiline järeldus on arusaam vajadusest põhiseadust muuta, seada põhiseadusprotsessile senisest selgemad põhieesmärgid ning lepingu teksti koostamisel juhinduda demokraatlikust dialoogist. Ehk minna kaudselt tagasi avatud ja demokraatlikuks kavandatud konvendi tegutsemise printsiipide juurde. Iseasi, kas konvent seda ka tegelikkuses oli.
Muide põhiseaduslepingu päästmiseks ongi juba pakutud nn tarkade rühma kokku kutsumist, et eelmise, samasuguse tarkpeade grupi tööd parandada. Pisut nagu metsa eksinu dilemma. Tuleks nagu tuttav ette. Kas ma pole siin juba olnud? Kas minna edasi või tagasi?

KESKMÕTE:
Euroopa on USAst ja paljudest Aasia riikidest üllatavalt põhjalikult maha jäänud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)