Linnad ja vallad: meie juhime Eesti elu!

Tallinnal on au võõrustada paljude Eesti linnade ja valdade omavalitsustegelasi, kes on siia kogunenud oma üldkogule. See ei ole esimene kord, kus omavalitsused üleriigiliste probleemide arutamiseks kokku tulevad. Linnade Liit, EMOL, aga ka Omavalitsusfoorum on siin varemgi korraldanud oma kokkutulekuid. Seekord tulime kõik koos. Tulime, et küsida üksteiselt, milline on selle aasta Eestimaa poliitiline kevad ja millisena me soovime seda näha.

Aasta algus paljulubav

Streikinud ja miitinguid pidanud on õpetajad, raudteelased, bussijuhid, energeetikud. Valitsus üritas püüdlikult seletada, et ühed streikijad olid enam-vähem õiged ja teised täiesti valed. Eriti omavalitsustele pandi pahaks streikijate toetamist. Samuti kuulsime ministritelt, kuidas streikijad ja meeleavaldajad olevat peamiselt pensionärid, venelased - kõik kokku peaaegu et Eesti riigi vastased. Meedia töötas täistuuridel. Kui Tallinnas Vabaduse väljakul toimus õpetajate paljutuhandeline meeleavaldus, siis avaldas ajaleht Postimees esilehel pildi tühjast linnaväljakust, kus ainult üksik rulataja pilku püüdis. Nii üritati rahulolematuse koonduvat rinnet lõhkuda.

Just streikijate ühisrinne oli see, mille tulemusena hakkas haridusminister üldse rääkima õpetajate palgatõusust, tehes nägu, nagu oleks ta alati nii mõelnud. Just streikijate ühisrinde tõttu lubas peaminister alandada töötuskindlustusmaksu. Seda pole palju. Kuid märk sai maha pandud.

Protestijad näitasid, et ühtsuses on jõud, mida ei saa enam ignoreerida. Üha vähemaks jääb inimesi, kes usuvad veel valitsuspropagandat, nagu oleks rahulolematud ainult vene pensionärid. Müüdid hakkasid purunema. Inimestes tekkis usk, et lõpuks ometi suudetakse end kokku võtta ja kokku tulla. Tekkis usk solidaarsuse jõuss

Oleme omavalitsuste kõrgeim esinduskogu

Me ei ole täna siin siiski protestimiitingul. Oleme Eesti omavalitsuste kõrgeim esinduskogu. Meie juhime Eesti elu kohtadel. Kohalik võim on meie kätes. Aga me arvame, et kohalik võim peab olema meie kätes ka meie maakondades. Me nõuame tänasel kongressil maavalitsuste kaotamist ja võimu üleandmist maakondade omavalitsusliitudele.

Rajoonide täitevkomiteede kaotamisel, paljud veel mäletavad seda, loodeti bürokraatia vähenemist. Tegelikult on bürokraatia suurenenud. Maavalitsused on muudetud pealinnast mehitatud regionaalseteks valitsusparteide kontoriteks, ning samal ajal on kogu valitsuse võim koondatud pealinna. Praegusel kujul on maavalitsused kaotanud oma olemasolu mõtte.

Meie tahame maakondlikku võimu detsentraliseerida. Elu maakonnas oskavad kõige paremini suunata maakonna oma esindajad, mitte valitsusparteide kontoritest oma mandaadi saanud emissarid.

Me tahame maakonna võimu demokratiseerida. Maakondades võivad võimu kanda ka parteitud ja valimisliitlased, kes Toompeal pole esindatud. Ühe Toompea-erakonna liidrina loodan loomulikult, et ka minu parteikaaslased osalevad otsustamisel, aga neil peab selleks olema mandaat oma maakonna valijatelt. Ükskõik kelle telefonikõnest Toompealt enam ei piisaks. See tervendaks ja tugevdaks kogu Eesti demokraatlikku süsteemi.

Kõige tähtsam on, et tahame maakonna saatuse kujundamise reaalsed hoovad anda maakonna inimesi esindavate omavalitsuste esinduskogude kätte. Siis on lootust igal maakonnal, ja siis saab tärgata lootus ka tervel Eestil.

Veevärgiprojektid

Paljud omavalitsused on hädas veevärgiprojektide omaosaluse maksmisega. Tallinn otsustas veevärgi moderniseerimise läbi viia oma vahenditega (meil lihtsalt ei jäänud muud üle, sest riik võttis meie eest küll kohustused Euroopa Liidu ees, aga ise ei eraldanud meile veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks sentigi ega võimaldanud ka Euroopa Liidu institutsioonidel seda teha). Suuremad linnad saavad veevärgiprojektidega hakkama, kuigi kerge pole see ka neil. Nõrgematele linnadele ja valdadele käib see aga üle jõu. Riik peab selle kulu võtma enda kanda. Ning hüvitama omavalitsustele veeprojektide omaosaluse kulud, kui need on juba tehtud.

Mis kasu on Euroopa abist, kui selle abi vastuvõtmine on seda kõige rohkem vajavatele omavalitsustele tegelikult üle jõu käiv koorem? Me kuuleme palju Eesti riigi pühendumisest e-riigi arendamisele ja interneti pidamisest uueks inimõiguseks. See kõik on tore, aga oleks veelgi toredam, kui Eesti riik tagaks kõikidele oma inimestele ligipääsu kaasaegsele joogiveele ja kanalisatsioonile. See ei ole mugavuste küsimus. See on 21. sajandil elementaarne vajadus.

Tulubaasi taastamine

Eesti arengu üks kriitilise tähtsusega küsimus on omavalitsuste tulubaasi taastamine. Asi pole ju omavalitsuste ühendamistes ega piirides, vaid selles, et neil pole raha. Meil on ju olemas erineva suurusega ettevõtted, kes saavad hakkama, kui neil on raha. Ettevõtte suurusest olulisem on nende oskus majandada.

Erineva suurusega on meil ka omavalitsused. Ka väike vald võib elada kenasti, kui tal on raha. Meil on omavalitsuste eelarveid aga valitsuse poolt kärbitud määrani, kus suur osa omavalitsusi tõepoolest toime ei tule. Mida nad peavad tegema? Kas soovitama kõigil oma inimestel ümber kolida Helsingisse või Stockholmi või vähemalt Tallinna, kus esialgu veel saadakse hakkama?

Valitsusparteid töötavad välja omavalitsuste reformikavasid ja kaklevad omavahel nende üle. Omavalitsuste mehaaniline ühendamine olevat edasimineku tee - ühtedele püütakse seda piitsaga ja teistele präänikuga selgeks teha. Keegi ei küsi: kuidas omavalitsused ise oma tulevikku näevad, millised on nende tulevikukavad? Maailmas on küll nii suuri kui ka väikesi omavalitsusi. Kõik saavad hakkama - kui nende maksubaas on küllaldane. Meil ei ole omavalitsustel maksubaasi õieti ollagi. Sellele on juhtinud tähelepanu meie oma Riigikohus, sellega seoses on meile teinud ettekirjutusi CLRAE (Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress - Toim.) jmt rahvusvahelised organisatsioonid. Aga ei midagi. Meile lubati, et Riigikohus võib ka selle aasta eelarve kuulutada õigustühiseks ja põhiseadusvastaseks, kui seal ei ole küllaldaselt arvestatud omavalitsuste huvisid. Kas keegi siin saalis söandab öelda, et seda on tehtud ja riigieelarves valitseb harmoonia valitsuse ja omavalitsuste eelarvete vahel? Ei midagi taolist, riigieelarve omavalitsuste vaenulikkus on fakt ja Riigikohus ei tohi selle ees silmi kinni pigistada.

Maksubaasist

Omavalitsuste oma maksubaas tuleb samuti läbi vaadata. Praegu ei saa omavalitsused ettevõtluse arendamisest midagi. See ei ole sugugi ainult Tallinna ja siinse Reisisadama küsimus. See puudutab igat linna ja valda. Kuni omavalitsusel puudub rahaline side tema territooriumil tegutseva ettevõtlusega, seni ongi hädas nii ettevõtlus kui ka omavalitsus.

Ühelt poolt on iseseisva maksubaasi loomine tee omavalitsuste tegeliku sõltumatuse suunas. Teisalt muidugi oleks see oluliseks hoovaks terve majanduse käivitamisele. Kohaliku ettevõtluse jõud on seni soikus, sest omavalitsusel pole motiivi seda toetada.

Nõudmised kuuldavaks

Alustasin streikijate nõudmiste kuulda võtmisest. Omavalitsuste toetus streikijatele oli määrava tähtsusega. Kuid ka omavalitsused ise peavad oma nõudmised kuuldavaks tegema. Paraku paistab, et Ansipi valitsusele teistmoodi polegi võimalik enam midagi kuuldavaks teha kui streikide ja meeleavaldustega.

Omavalitsuste jõud on meie inimläheduses. Toompea loodud kuvandi järgi istuvad omavalitsustes aga väetid ja mõttetud vennikesed, kellest pole kellelgi sooja ega külma. Me peame purustama ka selle müüdi. Kujutagem ette mõnda päeva ilma omavalitsusteta. Nii nagu Ameerika avalikkus hakkas olukorda alles siis mõistma, kui seal toimusid aktsioonid „Päev ilma immigrantideta".

Näitame, mis siis saab, kui inimestel äkki ei ole enam ühistransporti, lastehoidu, koolid on kinni, prügi ei veeta jne.

Euroopal on olemas kogemus, kuidas on riikidel saada hakkama ilma valitsuseta. Belgias ei olnud valitsust poolteist aastat, aga kõik olid rahul, sest omavalitsused tegid tööd ja inimesed said kätte teenused. Mõelge korraks, kuidas oleks meil, kui Stenbocki maja oma uksed sulgeks - pole tähtis, kas seest- või väljastpoolt. Arvan, et üsna hästi saaksime hakkama. Kui üheks päevaks sulgevad oma uksed aga linnade ja valdade kontorid, siis saavad kõik aru, milline roll on inimeste jaoks omavalitsustel.

Proovime järele. See ei oleks kindlasti mitte streik, aga see tuletaks kogu ühiskonnale meelde omavalitsuste rolli, mis praegu on täiesti allahinnatud. Septembrikuu oleks päris hea kuu, millal minna sügispuhkusele. Uskuge mind, Eestile oleks sellest kasu. Ja pärast seda lõpetataks võib-olla ka Toompealt meile ülevalt alla vaatamine ning ehk tahetaks meid mõnikord isegi ära kuulata.

Meie koosolek täidab oma ülesande, kui moodustame siin omavalitsuste vahelise töörühma selleks, et läbi viia protestiaktsioon „Päev (aga võib-olla ka mitu päeva) ilma omavalitsusteta".

EDGAR SAVISAAR

[esiletõsted]

Me nõuame tänasel kongressil maavalitsuste kaotamist ja võimu üleandmist maakondade omavalitsusliitudele.

Kujutagem ette mõnda päeva ilma omavalitsusteta. Näitame, mis saab, kui inimestel äkki ei ole enam ühistransporti, lastehoidu, koolid on kinni, prügi ei veeta jne. See ei oleks kindlasti mitte streik, aga see tuletaks ühiskonnale meelde omavalitsuste rolli, mis praegu on täiesti allahinnatud.

Jaga |