Valimisliidud on surnud, elagu valimisliidud!

Evelyn Sepp,      24. juuli 2002


Räägitagu mis tahes, aga kindlasti on Eesti põhiseaduslikud instantsid koostoimes tasakaalus. Moodustades just nii praeguses õiguslikus ja sotsiaalses olustikus parima põhiseaduslike väärtuste kaitse. Samas aga vajavad ka nemad oma arenguks välist kriitikat. Kõik kolm - nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Kuid selleks olgu oma aeg ja koht.
On oluline vahe, kas süüdistada jüriaadamslikult riigikohtunikke sajas surmapatus (mida ta tegi vahetult enne Riigikohtu avalikku istungit), mille peale riigikohus omakorda oli sunnitud avaldama pahameelt kohtu mõjutamise ja sobimatu surve avaldamise pärast, või avada pärast avaliku kohtuotsuse kuulutamist selle erinevaid tahke ja tagamaid. Vastupidiselt Isamaaliidu ja Mõõdukate poliitikutele tahan ma öelda, et just nüüd tulebki selgeks rääkida kõik selle kohtupretsedendi varjuküljed. Miski sisetunne ütleb mulle, et Eesti ühiskond tervikuna ja pikemas perspektiivis ei rõõmusta ameerikaliku pretsedendiõiguse juurutamise üle. See hõlmab endas liialt sageli vägagi veidraid juhtumeid, mis Eestisse üle kandudes ei sobi hoopiski meie õiguspraktika ega ka õiglustundega. Sellele ohule on viidanud ka justiitsminister Märt Rask.

Kuid kuidas teisiti kui tõlgendades saaksimegi me põhiseadust täita ja selle vaimu mõista? Hoidkem siinkohal aga pea selge ja lõpetagem ära jampslik isiklik solvumine. Eks ikka nendesamade põhiseaduslike väärtuste kaitseks, millest viimastel päevadel nii palju räägitud on, jäägu isiklikud egod tahaplaanile. Hetkel on olulised vaid kaks Riigikohtu järeldust:
Esiteks. Riigikohus leidis, et Riigikogu poolt seatud eesmärk - saavutada kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud isikute suurem poliitiline vastutus - on seaduslik. Samuti leidis Riigikohus, et ka kasutatud vahend - loobumine valimisliitudest - võib olla legitiimne.
Teiseks. Seadusandjal on küll kohustus muuta kohalike valimiste põhiseaduspäraseks läbiviimiseks kehtivat valimisseadust, kuid seejuures on tal "vabadus kaaluda erinevaid lahendusvariante".

Paraku näib, et otsuses öeldu ja hilisemad kommentaarid on üsna eriilmelised.
22. juuli Postimehes kinnitab Riigikohtu esimees Uno Lõhmus, et kohus ei hinnanud seaduses väljenduvat poliitilist tahet ja otstarbekohasust, vaid ainult õigusakti vastavust põhiseaduse sättele ja mõttele. Ülaltoodud Riigikohtu järelduses on aga siiski antud hinnang Riigikogu poliitilisele tahtele ja tunnistatud see igati seaduslikuks!?
Samalt autorilt pärineb 16. juuli Eesti Päevalehes avaldatu: "Tänane Eesti vajab valimisliitude lubamist." Olgu öeldud, et kohtuotsuses sellist järeldust ei tehtud, otse vastupidi. Kohtu otsuses seisab sõnaselgelt: "Valimisliitude taaslubamine pole praeguse regulatsiooni puuduste ületamise ainuvõimalik vahend."

KESKMÕTE
Vastupidiselt Isamaaliidu ja Mõõdukate poliitikutele tahan ma öelda, et just nüüd tulebki selgeks rääkida kõik selle kohtupretsedendi varjuküljed.

Põhimõtteliselt võib seda avaldust käsitleda ju tõesti aukartustäratavate eriteadmistega kodanik Uno Lõhmuse isikliku arvamusena. Kui tegemist on aga Riigikohtu esimehe arvamusavaldusega, siis ei pea jälle paika eelnev väide, mis välistas poliitilisele tahtele hinnangu andmise.
20. juuli annab sellisele segadusele veelgi hoogu Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja, kes oma seisukohas pealkirjaga "Kui palju maksab poliitikutele riigikohtu otsus?" seab kahtluse alla valitsusliidu seadusekuulekuse. Jääb üle imestada vaid tema eripärase andekuse üle mõista erakordselt mitmekihilise teksti ja mõttega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kohtukolleegiumi otsust läbi ja lõhki.

Erinevalt põhiseaduse asjatundjatest näib päevalehele, et just see otsus peaks olema kriitikaväline "püha lehm" - asi iseenesest. Või on tegemist sellega, et ajalehe arvates ei tohi selle sisu avada vaid Keskerakonna ja Reformierakonna poliitikud, aga Isamaaliidu ja Mõõdukate poliitikutele on see lubatud?
Poliitilise ja õigusliku argumendi suhet on analüüsinud ka endine Riigikohtu esimees Rait Maruste, kes 5. juuni Postimehes kirjutab: "Õigusliku ja poliitilise probleemi erinevus on selles, et ühte lahendatakse otstarbekuse, teist õiguslike argumentidega. Poliitilist probleemi või vastuolu ei saa taandada tõestatavatele loogilis-ratsionaalsetele õiguslikele argumentidele."
Nii on ka valimisliitude kaotamist puudutava Riigikohtu otsusega. Jäägu see asjaosaliste südametunnistusele, kas ja miks nad õiguslikud argumendid poliitilistega segi ajavad. Kuid kindel on see: valimisliidud on surnud. Elagu!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)