Miks Eestit ei vea vasakpoolsed?

SIRJE KINGSEPP,      14. märts 2007


Pean kohe alguses ära ütlema, et, lausudes „vasakpoolsus", mõtlen kõike seda, mis jääb poliitilisel vasak-parem teljel tsentrist vasakule. Seega ei taha ma rääkida ei Keskerakonnast ega ka sotsdemmidest, või kui, siis õige pisut.

Viimased valimised näitasid, et Eestis on piisavalt kandepinda Keskerakonnale ja sotsdemmid on jätkuvalt samas kehvas olukorras nagu nad on olnud viimastel aastatel, ent Vasakpartei langes veel madalamale kui ta enne oli, kuigi arvasin, et põhi oli juba käes.

Sellele nähtusele võib läheneda õige mitmest küljest. Võib vaadata meie riigi poliitilist minevikku, kultuuritraditsioone üldisemalt, või siis läheneda teiste riikide kogemuste kaudu.

Kas põhjamaine inimene on individualistlik?

Eestlane on individualist – tõsiasi, mida vist tõestama ei pea. Vasakpoolsus eeldab aga seda, et inimene ei mõtle vaid enda isiklikule heaolule, vaid teda paneb muretsema ka naabri käekäik. Muretundmisest üksi on siiski vähe. Vasakpoolselt mõtleja on nõus näiteks sellega, et peab osa oma rahast ära andma, sest siis on võimalik aidata neid, kes pole nii võimekad.

Nagu viimane inimarengu aruanne näitas, eestimaalane tegelikult tahaks küll, et riik panustaks rohkem tervishoidu, haridusse ja sotsiaalsesse heaollu, aga samas ei ole ta kuidagi nõus rohkem makse maksma. Tegelikult ei hooli suurem osa eestlasi nendest, kel halvasti läheb.

Küsige mõnelt enda lähedal olevalt inimeselt, kuidas ta suhtub sellesse, et tema maksab rohkem sotsiaalmaksu ning selle raha eest ravitakse narkomaane, aidsihaigeid ja joomatõbiseid. Kui ta vastab „Aga palun!", siis on võimalik, et tema ongi vasakpoolne. Näiteks Skandinaavias teab iga vasakpoolne, et tasuta riiklikke lõunasööke pole olemas.

Vaatame Norrat, kõige rikkamat Põhjala riiki – seal on rahandusministriks Vasakpartei esinaine. Sealsed rikkad usaldavad vasakpoolset rahanduspoliitikat. Eestlastel on aga olnud pikka aega arvamus, et raha lugeda oskab kõige paremini see, kes seda endale hästi teenida on osanud. Tüüpiline eestlane peab isiklikku rikkust üheks olulisemaks ja hinnatumaks väärtuseks, mis kaalub üles kõik muud väärtused ja oskused. Vasakpoolsus aga hindab pigem kestvaid väärtusi, mida alati rahaliselt hinnata ei saa. Kuna Eestil pole naftat, nagu on Norral, siis meil jääb loota ainult inimeste nutikusele, kuid selleks peavad siin olema ideaalsed tasuta hariduse saamise võimalused ja tunne, et kui sinuga peaks midagi halba juhtuma, siis riik ei jäta sind tänavale manduma.

Kuigi, jah – niikaua, kui sul läheb hästi, on mugavam mitte mõelda sellele, et äkki ühel päeval enam ei lähe hästi ja et mis siis saab.

Majanduskasv ja heaolu

Asjatundjad väidavad, et riigis, kus majanduskasv on kümme protsenti, pole vasakpoolsetel mingit lootust kõrgele valimistulemusele. Kiire majanduskasvu tingimustes on üldjuhul madal tööpuudus, ja see loob paljudele inimestele tunde, et kõik on hästi ja ainus mure on see, kuidas palka juurde küsida, et rohkem saaks oma vajadusi rahuldada.

Riik võib rahulikult mõelda sellele, kuidas investeerida teedeehitusse ja toetada neid teenuseid, mida töötav inimene tarbida soovib. Ükski majanduskasv pole aga igavene, ning aktiivne investeerimine materiaalsetesse väärtustesse toob kiiresti kätte lae, ent pärast seda algab langus.

Võtame näiteks Berliini kogemuse. Sealne linnavalitsus oli tükk aega parempoolsete konservatiivide käes. Nad investeerisid aktiivselt kinnisvarasse, sest see oli odav. Samas ignoreerisid nad asjaolu, et idasakslased kolisid kiirelt Lääne-Saksamaale, sest sealne elu tundus parem.

Ühel hetkel oligi linnavalitsus omadega põhjas, ja kohalikud parempoolsed, kes ei tegelnud sotsiaalsetesse väärtustesse investeerimisega ja olid linna sisuliselt pankrotti ajanud, pidid valimistel leppima vasakpoolsete ülekaaluka võiduga. Saksa Vasakpartei (PDS) seisis olukorra ees, kus tuli hakata vaeva nägema juba laostunud linna hädast välja aitamisega.

Siin on rumal paradoks: riiki, kus läheb hästi, võiks ju paremale järjele aidata, kui arvestada sellega, et hea olukord on platvorm arenguks, mitte vaid mugavaks ärakasutamiseks. Aga rahvas tunnetab vajadust vasakpoolsete järele alles siis, kui vesi on ahjus, ja siis peavad vasakpoolsed leidma teid kriisist väljatulekuks.

Nõukogude aja taak noana seljas

Postkommunistlike maade kohta on kokku pandud raamatuid, mille kirjutajaiks tihtipeale on olnud inimesed, kes pole siin kunagi elanud, ja mõned neist pole siin isegi käinud. Üks on kindel: see, et me kuulusime NSV Liitu, on praegusel hetkel kõige kahjulikumaks osutunud just vasakpoolsetele. Ei Lätis, Leedus ega Poolas pole ühtki sotsialistlikku ega kommunistlikku parteid.

Venemaal on suur kommunistlik partei, kelle ideoloogia oluliseks osaks on suurvene rahvuslus. Just rahvuslus on ka Eestis väga popp kategooria, mis aga vasakpoolsete maailmapilti ei mahu, sest, rääkides võrdsetest õigustest ja võrdsest kohtlemisest, ei saa juttugi olla sellest, et mõni rahvus on teistest vähem või rohkem väärt.

NSV Liit õpetas inimesi olema sallimatud teistsuguste, valitsuse põhijoonega kokkusobimatute suhtes, õpetas alluma Suurele Juhile. Tänavapildist koristati ära puuetega inimesed ja punkarid. Kes erinesid oma välimuse poolest, viidi miilitsa poolt regulaarselt „ümber mõtlema", homoseksuaalid pandi üldse vangi. „Harju keskmine" osutus omaette väärtuseks, kuigi kõlas halvustavalt.

Läänemaailma tüüpiline vasakpoolne on aga protestija, kes eitab enamuse võimu vähemuste üle ja vägivalda süütute vastu, väljendab eristumise kaudu oma põlgust „keskmiseks" muutumise suhtes.

Eestimaalased seniajani kardavad eristuda. Isegi keskmisest erineda tahtvad noored tunnetavad tihtipeale pigem üksindust ja mahajäetust, kui kuuluvust mingisse põnevasse suuremasse inimgruppi.

See probleem on üks hullemaid taakasid, mille nõukogude ajast külge saime: meil puudub kodanikuühiskond, pole inimeste soovi pärast tööd mingisse ühiskondlikku gruppi kuuluda ja huvikohaselt tegutseda, rääkimata poliitilistest huvidest, mis pole otseselt seotud parteidega.

Viiskümmend aastat korraldas siin riik demonstratsioone ja klubilist tegevust. Üks partei, üks riik, üks rahvas! Sõjavastasus oli riiklik ametlik propaganda ja isegi sõna RAHU kõlab „tänu" sellele praegu lamedalt. Kui noored korraldavad mõne avaliku protesti, kajastab ajakirjandus seda kui vähese hulga hullude arusaamatut tegevust. Meie inimesed on jätkuvalt kinni nõukogulikus mõtlemises, samas aru saamata, et sellel polnudki suurt pistmist vasakpoolsusega.

Milline on vasakpoolsuse tulevik? Politoloogid väidavad: on vaja üles kasvatada põlvkond, kes nõukaaega ei tea, et inimesed õpiksid mõtlema euroopalikes kategooriates, mitte aga nii, nagu elaksime endiselt kinnises riigis.

On ka teine võimalus: kui meie riik kukub põlvili, siis hüljatakse need, kes meid hätta on juhtinud, ja vasakpoolsed saavad võimaluse tegelda kriisijuhtimisega. Kui selleks ajaks muidugi Eestisse veel inimesi on jäänud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)