![]() Meie ajaloo ühe tähtsa sündmuse kajastamisestMIHKEL TAMMELAAN, 24. mai 2017Kui 1988. aasta muinsuskaitsepäevadel Juurus küsiti Muinsuskaitseseltsi esimehelt Trivimi Vellistelt, mida oleks vaja, et nõukogude võimu alt vabaneda, vastas ta: „Veel üht Vabadussõda!“ Õnneks läks teisiti. Mitte lihtsalt juhuse tõttu, vaid tänu meie tollaste poliitikute tarkusele. Arnold Rüütel ei lasknud end heidutada sellest, et teda ähvardati vähemalt 10-aastase vangistusega või veelgi hullemaga. Jaan Tõnisson kunagi ütles: „Mahtra sõda oli Vabadussõja eellahing.“ Seega – ilma Mahtra sõjata, Mahtra meeste julguse, otsustusvõime ja kiire tegutsemiseta, nende surmapõlguseta poleks ei Eesti Vabariiki ega Läti Vabariiki. Läti punased kütid kaitsesid Leninit ja olid meie vägede vastas Vabadussõjas. Eesti väed lõid Landeswehri väed Lätist minema ja oleksid marssinud võitjatena Riiga, kui Läti valitsus poleks saanud Eesti väejuhatusega (Johan Laidoner) kokkulepet, et Läti väed sisenevad Riiga kui võitjad. Ka praegu pole Lätil oma väge, on ainult palgasõdurid. Mahtra sõja 150. aastapäev jäeti Eesti Vabariigi valitsuse (Andrus Ansip) poolt täiesti märkamata. Polnud raha, et riiklikult teha vastav etendus. Kõik jäeti kohaliku omavalitsuse kanda.
Ja nii tehtigi Eduard Vilde romaani „Mahtra sõda“ suur ettelugemine. Alguse ja lõpu aeg oli ette nähtud, kuid ei osatud püsida graafikus ning lõpetati ettenähtust 1 tund ja 20 minutit varem. Paljud, kes tulid just seda viimast tundi jälgima, pidid pettuma, sest selleks ajaks oli kõik juba lõppenud, lilled ja kingitused jagatud. Nii juhtus ka Sillaotsa talumuuseumi direktori Jüri Kusminiga. mispeale ütles ta nii: „Mis sa ikka tahad praeguses minnalaskmismeeleolus…“ Oli 2008. aasta juuni. Peaminister Andrus Ansip kordas igal võimalikul juhul: „Haldusreformi pole vaja!“ Ja veel: „Eesti jõuab lähema viie aasta jooksul Euroopa viie rikkama riigi hulka.“ Kus on siis meie rikkus nüüd praegu? Nii suurt vahet rikaste ja vaeste vahel pole Eestis veel enne olnud.Mahtra sõja toimumise ajaks oli dekabristide ülestõusust ja nende juhtide poomisest, millest võttis isiklikult osa uus keiser Nikolai I, möödunud vähem kui 33 aastat (1825. a. detsember – 1858. a. juuni). Nüüd peksti surnuks, lasti maha ja saadeti Siberisse (nagu dekabristegi) lihtsaid Mahtra talupoegi. Verepõld on praegugi üks selle traagilise ja ühtlasi heroilise sündmuse mälestusmärke. Viimatinimetatud „kangelasteoga“ läks ajalukku järgmine tsaar Aleksander II, Nikolai I poeg.Õnneks elame veel Eestimaal, ja suuresti tänu sellele, et tsaar Peeter I mõndagi ei teadnud. Kui ta oleks juba 1701. aastal teadnud, et on olemas Narva (ja Tallinn), poleks ta rajanud oma riigi uut pealinna Neeva jõe äärsesse sohu, vaid oleks pealinna teinud Narva. Ja siis poleks juba ammugi olemas olnud Eestimaad ja siin laiuks suur Venemaa.MIHKEL TAMMELAAN, RaplaViimati muudetud: 24.05.2017
| Tagasi uudiste nimekirja |