Sa mõtled sellest kogu aeg

AK lendas kartmatult koolidirektorile peale. Mees suruti kaitsesse. Paljastati, et ta keeldub venekeelse AKga eesti keelt rääkimast. Paljastati, et neid riigireeturlikke pilte on tehtud juba mitu aastat. Meie hulgas on lapsed, keda koolitab Putin, meie hulgas on lapsed, keda pildistatakse NSVLi sümboolika ees. See kõik ei ole juhus. Meie keskel on reeturlapsed.

Yana Toom ütles, et tema arust tegeleb ideoloogilise sõnumi edastamisega just Aktuaalse Kaamera reportaaž. Aga kes on Yana Toom. Reetur. Kooli direktor ütles, et see on meie ajalugu ja et see on Ajaloomuuseum. Aga ta ütles seda vene keeles. Reetur. Napilt mainiti ära, et tegu on Evald Okase pannooga, aga kelle see asi on. Reetur Okas. Ja meie seas on reeturlapsed. Peaminister reageeris sellele tvitteris, kui Keskerakond üritas öelda, et see pole eriti kellegi asi, kus koolid ja lapsed pilti teevad. Peaminister nimetas selle okupatsioonisümbolitega pildistamiseks ja avaldas nõutust, kas suurem probleem on pilt või see, et Keskerakond seda õigustab. Mul oli kurb.

Läksin Ajaloomuuseumisse. Viimasest külaskäigust oli mitu aastat, aga ma mäletasin, et see on mõnus ja lahke paik. Proua, kes pileteid müüs naeratas lahkelt. Juhatas teed Okase maaliga saali, Eesti Film Sada näituseni. Kus on Oskar Lutsu originaalkäsikiri filmile “Joosep Toots”, kus on “Siin me oleme” mootorratta korv. Kus on Pääsukese esimese filmi nonstop seanss. Kus on sadu asju, mis tuttavad eesti filmidest. Ja edasi, kus on suur ja uhke näitus “Iseolemise tahe. Eesti Vabariigi lugu”. 

Peale seda kõike vaatad seda Evald Okase maali ja saad aru, kui… pisike see on. Kui… kaotajate oma. Seal on armsad kosmonaudid, lahedad talunaised, muhedad töölised, jah, lehviv punalippude meri ja need kaks vappi. Ja kui läbi see kõik on. Nad on tõesti värviline lehekülg, aga ikkagi ainult lehekülg Eesti Vabariigi loos. Näinuna seda kõike olin ma kindel, et see on jabur, mida ETV tegi. Aga ma ei näinud ette seda, mis tuli. 

Välisukse juures ootas veel üks proua, Sirje Karis. Ajaloomuuseumi direktor isiklikult. Proua oli selgelt murelik. Ja see, mis ta rääkis, tegi murelikuks minu. Palun vabandust, aga see teeb ka sind. Proua Karis rääkis, et muuseumi põhilised külalised on õpilased. Tuhanded õpilased. Jõhvist, Narvast, Maardust ja igaltpoolt mujalt. Ja lisaks neile Lasnamäe inimesed, need samad venekeelsed Lasnamäe lapsed. Oma isade, emade, vanaemade, vanaisadega. Tulevad kõik koos, uurivad kogu muuseumi, valmistavad Eesti teenetemärke! Mänguordeneid jah, aga Eesti omasid! Kui rõõmsad on lapsed, kui saavad endale Eesti aumärgi rinda, kuidas nad sellega poseerivad, kuidas pildistavad. Kuidas lapsed värvivadendale ja vanavanematele sinimustvalged lipud põsele kui lõbusad nad on, ja kuidas nad, sinimustvalged näol, pildistavad endid nende ENSV ja NSVL vappide ees. Kuidas nad pildistavad endid kui võitjaid.

Mul ei olnud sõnu. Küsisin proua direktorilt, kas AK siis teilt midagi ei küsinud? Ei. Mitte midagi ei küsitud, ütles proua. Mul on tunne, nagu elaksime ühes teises riigis, ütles proua. Lihtsalt tullakse ja trambitakse mutta, meie aastate pikkune töö, kõikide nende inimestega, nende lastega. Trambitakse mutta, andmata võimalust mitte midagi seletada. See on tõesti üks teine riik. Proua ei öelnud milline.

Ma hakkasin seda lugu uurima. Miks ETVs sellised lood? Miks kaks reeturlaste teemalist lugu järjest? Ma küsisin küsimusi inimestelt, keda ma niisama tüüdata ei taha. Ma rääksin lugu kõigile, kes vähegi viitsisid kuulata. Ma kuulsin kolme asja ja kõik need on üsna häirivad. Kas need tõele vastavad? Ma ei tea. Otsusta ise. Mul ei ole mingit võimalust teada saada. Esimene versioon on see, et AK lugu olevat sündinud nii, et üks laps oli käinud teisel lapsel külas ja näinud seal klassifotot viisnurkadega. Ta olevat sellest rääkinud oma vanematele. Tema vanemad olevat kaevanud selle peale Aksse. Selline pealekaebamise lugu. Vastik. Aga loe edasi.

Ära ole naiivne, ütlesid mulle inimesed. See AK lugu on meie eriteenistuste info-op, nagu ka Putini lastelaagri lugu. Sellega õigustatakse oma olemasolu ja teiseks ahistakse selle Lasnamäe kooli direktorit, kes palub oma koolile eristaatust, et õpetada vene keeles. Jah, mõtlesin, aga see ei ole Eesti, mida ma tean. Kas selline asi on võimalik? Samas Yana Toom oli ju KaPo aastaraamatus, ja nagu kohus ütles, alusetult laimatuna.

See kõik on nii, ütlesid järgmised inimesed, aga lisaks on see ERRi enda rahasaamise lugu. Mismoodi? olin ma segaduses. Vaata Vabariigi Valitsuse päevakorda, öeldi. Just sel neljapäeval arutas Vabariigi Valitsus 4 miljoni euro eraldamist ERRile, et nad tegeleksid Eesti venelaste probleemiga. Mis sa arvad, kas need lood veensid valitsust, et meil on venelaste probleem või mitte?

/vt blogist ja pdf-versioonist – 3. Venekeelse avalik-õigusliku telekanali loomisest/

Ja siis ma tundsingi, et lisaks sellele, et mulle on valetatud, et laheda muuseumi ja oma tööd hingega tegevate muuseumitöötajate töö on nulliks tehtud, on mind ka paljaks varastatud. ERR tahab peale sellist ajakirjandustööd saada raha juurde, et tegeleda meie venelastega? Avastada veel reeturlapsi? Häbimärgistada veel pedagooge? Paljastada veel, et meie hulgas elavad reeturid. Sõites tuimalt üle võib olla ühest kõige patriootlikumast asutusest, mis meil üldse on, Eesti Ajaloomuuseumist.

See teine riik, kus sellised asja toimuvad, on Putini Venemaa. Ja see, mis meil toimub, on peegel-putinism. Riigi rahade eest köetakse vaenu, lõhutakse kogukondi, ässitatakse inimesi teineteise vastu. Kogu eesti rahvale antakse teada, et meie seas on venekeelsed reeturlapsed. Sest siis saab rohkem raha küsida. Me kõik teame, et Putini Venemaa üks suurtest probleemidest on see, et seal ei ole meediat, mis ei sõltu riigist. Kas sa tead, mis paberi andis mulle inimene, kes rääkis valitsuse istungist? 

/vt blogist ja pdf-versioonist – Delfi taotlus SISUTOOTMISE KONTSEPTSIOON VENEKEELSELE ELANIKKONNALE EESTIS/

See on Delfi palvekiri, et riik eraldaks ka neile 600 000 eurot igal aastal, et nad saaksid hakata peegel-gazprommeediaks ja venekeelset propagandat tegema.

Ma ei uskunud jällegi silmi. Kuidas see meil niimoodi on läinud? Millal me ära unustasime, et meie tugevus on vaba, riigist sõltumatu meedia? Kuidas me ise tahame, et meil oleks täpselt samad probleemid, mis Venemaal? Kas me ei oska ikkagi, see on siis juba teist korda, ehitada vaba, demokraatlikku õigusriiki? Kas me teist korda jääme uskuma hullust, et eesti rahvas on haige? Seekord on siis need meie haiged meie vene keelt rääkivad inimesed, kelle paljastamiseks ja harimiseks on vaja kõigil lõputult juurde riigi raha. Yana Toomil oli selles asjas ainsana õigus, kui ta ütles, et ideoloogilist sõnumit saadab ainult Aktuaalse Kaamera reportaaž. Yana Toom ei teadnud ainult, et seda sõnumit saadetakse selleks, et petta Valitsuselt välja raha, lahendamaks probleem, mida nad ise loovad.

ETV on peale Ajalоomuuseumi lugu minu silmis kõige Eesti vaenulikum kanal. Iial ei saa ükski PBK sellise pimeda viha külvamisega hakkama. Kui mina oleksin peaminister, siis ma tahaksin teada, kuidas need lood ETVs sündisid. Kui mina oleksin peaminister, siis ma ei eraldaks ETVle mitte sentigi venelastega tegelemiseks.

Kui mina oleksin peaminister, siis ma läheks sinna Lasnamäe vene kooli ja vabandaksin laste ees, et nad niimoodi räigelt raha pärast tanki pandi. Need on meie Eesti lapsed. Ja siis kutsuksin Presidendi ja haridusministri kaasa, läheksin Ajaloomuuseumisse, julgustaks prouasid, värviks kõigile põsele sinimustvalge ja laseksin meid pildistada ENSV ja NSVL vappide ees. Nagu lapsed. Võitjatena.

Aga seda ei juhtu. Sest sa mõtled sellest kogu aeg. Sest me mõtleme sellest kogu aeg. Mida nad teevad, mida nad mõtlevad, miks nad kogu aeg valjuhäälselt ei ütle, et nad alati meid armastavad, miks nad vaatavad saateid, mis meile ei meeldi, miks nad ei kirjuta kogu aeg, et nad on ainult meie, miks nad on teistmoodi, miks nad tahavad oma emakeelset haridust, miks nad on reeturid. Me mõtleme sellest kogu aeg. Ja isegi AK näitab, et meil on õigus. Seepärast me teame, et ükskõik, mida nad ütlevad, ei saa me neid tegelikult uskuda. Näidake ühte pilti AK’s. Just! Nad reetsid meid! Me teadsime kogu aeg! Kogu aeg! See asi on meie peas. Kunagi ei lähe soojaks. Kunagi ei tule suvi. 

Kesknädala toimetus sai autorilt loa nihilist.fm teksti avaldamiseks.

Vt ka: http://nihilist.fm/sa-motled-sellest-kogu-aeg/

KAUR KENDER, kirjanik

[fotoallkiri] Kaur Kender, taustaks ruum ajaloomuuseumis Tallinnas Maarjamäel.

Jaga |