Nädala juubilar IVARI VEE 50

Hetkel, kui see jutt lugejani jõuab, pole Ivari enam me kolleeg – temast on saanud endine kolleeg. Ivari raputab Eestimaa tolmu jalgelt ja läheb elama Indiasse. Päriselt. Või vähemalt nii loodab ta ise, õigemini loodavad nad koos kunstnikust ja logopeedist abikaasa Galaga, et lahkuvad siit päriselt.

Mina olen muidugi umbusklikum – kuidas siis ikka nii, et üleni Eestimaalt ära? Kuidas saab minna ja sinna jääda, rebestades sidemed ja suhted, jättes maha need, kellest ja kellega me oleme tulnud ja olnud, ja kes meile loodavad?

Ivari ise ilmselt ütleks seepeale, et ära aja sõrmi lehvikusse! Pole siin midagi nii paatoslikku. On kuri kliima, ja veel kurjemad inimesed, ja õhkkond raskestitalutav, et mitte öelda päris hullumeelne. Eestis on vähe normaalsust, mõistlikkust, inimlikkust, vastutulelikkust, headust. Eestis alandatakse inimesi, mõnitatakse ja halvustatakse neid, ja oh, see meeletu rahahimu, mammonajaht, materiaalse maailma ülendamine. Käib vaid üks mantra: tarbi, tarbi, tarbi! Tarbi veel rohkem! Sure, aga tooda uusi tarbijaid! Masinlik, ebainimlik.

Me elame nüüd siis sellises riigis, ütles Ivari kord, kui jälle mingi poliitilise ringkonna ja õigusorganite ühine bläkk üles puhuti  ja, mis eriti lootusetu, kui muidu justkui mõistlikud inimesed, mingist meeletusest eufooriasse satuvad ja iseennast ja oma seniseid sõpru eitama ja maha müüma hakkavad. Ivarile on loomuvastane igat sorti võimuiha, kui sellega käib kaasas mitte andesäde, mis antud vaid vähestele, vaid varjamatu püüd  pääseda maisele, st labasele mateeriaparnassile.

Ivari tuli meile esoteerilisest maailmast, andes välja, nagu mina seda nimetan, hingeajakirja. Tema meelest on inimesele kõige tähtsam hing ja tasakaal, ja selle poole on ta ise püüelnud terve elu. Indias arvab ta tõelise kodu leidnud olevat – ta on juba kolmel aastal seal, ookeani äärses maapealses paradiisis, hingelist elu harjutamas käinud. Et kas hing ikka tunneb õige koha ära. Olevat tundnud…

Ivari sündis 18. augustil 1961. aastal Pärnus – oh mis huvitav, Kesknädalaga ühel päeval, mis sündis 1999. aastal. Aga kokku me siin saime – kuigi Ivari elukäiku sinnamaale teades on tema valik tulla tööle rahva poliitikalehte mitte väga reeglipärane. Ivari ema on tuntud näitleja Hilja Varem, ja ega, nagu kuulda, emal-isal polnud kerge seda poissi inimeseks kasvatada – oli koolimuresid, oli otsinguid, oli eksimusi. „Igasugu pättusi,”  tunnistab ta.  Aga missugusel poisil neid ei ole? Ainult igavatel nohikutel, liiga kuulekatel priimustel. Seda pattu Ivari hingel kindlasti ei ole.

Ivari on avalikult vene ja sügavalt veneliku fänn – julgeda seda olla meie tänases venefoobses poliitiliselt tiines õhkkonnas on muidugi julgustükk omaette. Küsisin, kas temast sai russofänn (või kuidas öelda), sõjaväes Armeenias? Kuid ei, isa oli hankinud  hoopis „1001 öö” muinasjuttude kaks osa, paksud telliskivid, venekeelsed, ja sealt see algas.

„Seksuaalselt aktiivse noormehena ma muidugi ei saanud seda pooleli jätta, nii ma siis sõnaraamatu abiga, sõna sõna haaval, selle läbi pusisin,” mäletab Ivari. „Pärast oli keel selge.”

Kesknädalas on Ivari teinud kümneid intervjuusid vene kultuuritegelastega, 2011. kevadel andis Ivari välja intervjuude kogumiku „Armastusega Venemaast”. Kesknädalas töötamine andis talle ka võimaluse tutvuda Eesti parimate vene poliitikutega, ja sealtki sündis lugusid.

Enne Kesknädalat on Ivaril olnud kirju elu, ehk nagu ta ise seletab:  „Torkisin siia ja sinna.” Ta on olnud pioneerijuht, geograafiaõpetaja, eesti keele õpetaja vene koolis, ta on töötanud „Tallinnfilmis” ja olnud Kose kutsekoolis puuseppade meister. See viimane koht on tema sõnul ka ainuke, kust ta on ametlikult vallandatud.

Kooliharidusega alustas ta Pärnus. Kui ema Tallinna Noorsooteatrisse (nüüd Linnateater) tööle asus, jätkas poiss õpinguid Westholmis (tollane 22. Keskkool), kus ta aga olevat sooritanud selle vana kooli ajaloolise rekordi – ta usub siiamaani, et nii palju kahtesid kui tema pole selles eliitkoolis ei enne ega pärast teda keegi saanud, samuti olnud tal kõige rohkem põhjuseta puudumisi. See kiirendas tema Westholmi „karjääri” lõppu ja lõputunnistuse sai ta hoopis Õismäe Humanitaargümnaasiumist. Aasta õppis ta 1.Tehnikakoolis side alal, ja pärast töötas ta umbes pool aastat postivaguni ülemana.  Ülikooliks sai Tallinna Pedagoogiline Instituut, kus ta käis 4 aastat eesti filoloogia õhtuses osakonnas, kuid ei lõpetanud.

„Tulid uued ajad, Eesti Vabariik, teised põhimõtted. Varem maksti ju sessipäevad töölt kinni, õppivale inimesele tasuti õppepuhkus, soodustati igati, et noored õpiksid. See kõik lõppes päevapealt ära.”

1990ndail õpetas Ivari vene koolides eesti keelt, pidas seda oma missiooniks, et venelasi, kelle hulgas oli tal rohkesti sõpru, aidata omandada riigikeelt, valmistas neid ette kodakondsuseksamiks. Ivari sõnul alandas Eesti Vabariik neid inimesi, kellest paljud olid suuremad Eesti Vabariigi patrioodid kui mõnedki eestlased, täiega. Paljud vene inimesed lahkusid meilt, just targemad ja sõbralikumad, Eesti riigi lolluste tõttu, ja saavad välismaal hästi hakkama.

Ajakirjanduslik karjäär piirdus Ivaril „Järva Teatajaga”, kuhu ta laulva revolutsiooni ajal honorari alusel artikleid kirjutas. Sinna aega kuulub ka ajalooliselt kuulus üldstreik, mida Ivari püüdis kirjeldada Dvigatelis, nii et ta sattus isegi kurikuulsa internatsi, direktor Vladimir Jarovoi kabinetti. Kui see aga teada sai, kes too noormees oli – mitte streikija, vaid eesti ajakirjanik!, läinud Ivaril väga kiireks, et sõjatehase territooriumilt välja saada.

„Hea, et mind sealsamas tsementi ei valatud,” nendib ta takkajärele.

2000. aasta paiku hakkas ta tõsisemalt tegelema esoteerikaga, sai tuttavaks Peterburi bioenergeetikutega, tutvus oma praeguse abikaasaga (noorusetormidesse on vajunud kaks varasemat abielu, millest on jäänud tütar ja poeg).

„Traditsioonilise töö tegemine muutus pikkamööda mõttetuks, sest tekkis tunduvalt  laiem pilt maailmast. Miks inimestel on nii halb? Mida tuleb õppida, et asjad selgeks saaks? Miks inimesed ei leia nähtustele õigeid põhjusi? Tuleb otsida. Inimesed peavad õppima mõtlema. Hakkasime tegelema psühholoogilise rehabilitatsiooniga ja otsisime uut teed.”

Uus tee viib nüüd Ivari Aasiasse, tuhandete aastate pikkuse kultuuri  ja traditsioonide juurde, kus aega ei mõõdeta valimistest valimisteni ja inimesed „ei aja sõrmi lehvikusse”, kui nad on liisinud parema auto kui sugulasel. „Niikuinii kukub see monetaarne ja liberaalne maailm varsti kokku,“ usub Ivari. Sest tema meelest on see inimvaenulik ja loomuvastane. Märgid on juba ammu näha, nii panganduses, majanduses, poliitikute rabelemises kui ka nendes vägivaldsetes mässudes, mis heaoluriikides järjest tihenevad.  Ka looduses on katastroofid muutnud ohvriterohkemaks ja sagedasemaks, ning eriti just arenenud riike on tabanud ebastabiilsuse ja hirmu taju.

Kui Ivari Vee meile tööle tuli, oli mul tunne, et Kesknädalas lootis ta veel leida n-ö viimset saarekest üleüldises „pasameres“. Ja nüüd, kui ta ära minemas on, näib, et ta pettus ka selles „saarekeses”.

„Jah, ma olen olnud apoliitiline inimene terve elu. Ma polnud Keskerakonna toetaja, pigem isegi vastupidi. Aga siia tulles sain aru, et poliitikas ei ole võimalik ka midagi teha, midagi muuta. Kesknädal on sellele vaatamata olnud ideaalne, ja mingit pettumust siin olla ei saa – see oli koht, kus ma kirjutasin, mida tahtsin ja mida õigeks pidasin, ja ma ei pidanud valetama ega nägusid tegema.”

Head teed, Ivari! Dobrogo puti!

Urmi Reinde

Jaga |