Veel kord Sutropist, keelest ja rahvast

„Rukkilill valiti meie rahvuslilleks alles 1968. aastal,“ kirjutab Sutrop. „Eesti Looduskaitse Selts propageeris rahvuslille ideed ja küsis televisiooni saatesarjas „Tammelehe viktoriin“ inimeste arvamust, milline võiks rahvuslill olla. Pakuti 38 erinevat liiki, rukkilillele järgnesid sinilill, härjasilm, maikelluke, kullerkupp ja pääsusilm.“

Ja edasi: „Aga rukkilill ei kuulu sümbolina ainult eestlastele. See on ametlikuks sümboliks nii Östergotlandi maakonnas Rootsis kui ka mitmetel Soome ja Rootsi erakondadel. Rootsis tähistab rukkilill ka sotsiaalset liberalismi. Rukkilill oli ka Saksamaa ja Preisimaa sümbol. Hiljem on rukkilille kasutatud pangermanistliku sümbolina Austrias. Saksa keeles tuntakse rukkilille tema varasema sümboolse tähenduse tõttu kui keisrilille Kaiserblume…“

Seepeale pahandasid eeskätt intellektuaalid – Sutropist võis üsna sporaadilises tekstis üheselt aru saada, et rukkilill on natside sümbol paljude teiste kõrval. Oludes, kus meie rahvaarv väheneb ja paljud sümbolid aegade hämarusest on pandud küsimärgi alla, sealhulgas ka arusaam traditsioonilisest perest, on meie põhiprobleem – rahvuse püsimine, küsimärgi all. Aga pole rahvast, pole ka keelt – seda peaksite isegi bioloogina taipama, juhtides praegu veel keeleinstituuti.

Kirjutasite pärast valimisi muu hulgas: „Meie emakeel eristab meid kõigist teistest rahvastest. Aga ka meie oma keel ei ole päris ühtne kirjakeel. Väga paljude eestlaste emakeeleks on mõni murdekeel. Õnneks veel väga paljud inimesed oskavad murdekeelt või tahavad selle uuesti ära õppida. Murdekeeles räägivad meiega kõige vahetumalt meie esivanemad ja nende pärand.“

Täpsustaksin küsimusega üle: kas ikka tõesti räägivad?! Lihtlausetega lihtsalt, kas nii? Meid eristab teistest rahvastest veel palju muudki, olgu see kasvõi negatiivne iive või võimetus asju adekvaatselt sõnastada.

Need paar lauset teevad aga nõutuks. „Aga meie oma keel ei ole päris ühtne kirjakeel“… Keeleinstituudi direktorilt ootaks enamat! Keel jaotubki ju suuresti kaheks – kõne- ja kirjakeeleks. Kui soovite, siis paneme siia pudikeele otsa; mõnel juhul see korralikuks kõnekeeleks välja ei arenegi.

Sutrop jätkab: „Õnneks veel väga paljud inimesed oskavad murdekeelt või tahavad selle uuesti ära õppida.“ Murdekeelest rääkimine paraku ei kaunista selle lause koostajat. Keelel võivad olla murded või murrakud, paljud autorid ei ole siiani kindlad, kas näiteks Lõuna-Eesti murret võiks käsitleda ka omaette keelena, kuid see on juba teine küsimus. Igatahes murdekeel terminina on eksitav.

Kuid kogu Sutropi tekst tekitab küsimusi, näiteks kas või rukkilille või suitsupääsukese kohta. Viimast seostatakse Sutropi andmetel suitsuse köögiga, kus pääsukesed olla elanud. Meie ajaloos pole suitsutares mingit eraldi kööki olnudki, ja edasine tekst paneb veel enam õlgu kehitama.

Lõpetuseks küsiksin: kelle volitusel ja kelle nimel reformib EKI direktor meie keelt ja selle kaudu ka teadvust? Tendents poliitkorrektsuse (see termin pärineb, muuseas, Lev Trotskilt) poole on ilmne. Keeleinstituudil on muuseas keelatud kommenteerida poliittekste, sh seadusi.

Meenub hiljutine arupärimine Urmas Sutropile: kuidas luuakse seadusi, millest eesti keelt emakeelena kõnelev ja seda tipptasemel valdav inimene pole suuteline aru saama? Vastus oli – ei peagi piisama eesti keele oskusest tipptasemel, tuleb tunda tehiolusid ja aimata seadusandja tahet.

Jäi arusaamatuks, kuidas neis oludes käituda seaduskuuleka kodanikuna. Ka meie eeposele on bioloogist „keeleteadlane“ oma poliitilise varju jätnud – alles hiljuti teatas ta, et Ansip olla veel kangem kui Kalevipoeg ise.

ANDRES RAID

Jaga |