Kultuur jääb ärile üha enam jalgu

URMI REINDE,      22. oktoober 2003

Isamaaline omandireform kannab mürgiseid vilju

Möödunud nädala kuum teema, 91aastase Tallinna kesklinna raamatupoe kohal rippuv äriline väljapuksimisoht on selle nädala kesknädalaks loodetavasti ununemas. Ununemas täpselt samuti, nagu oleme unustanud siinsamas Tallinna linnas kodudest välja tõstetud vähemalt 50 000 sundüürnikku. Tuli ju neilegi koju omanik, kes Eesti Vabariigi seaduste alusel oli saanud täievoliliseks otsustajaks oma kinnisvara ja inimsaatuste üle. Tühja neist inimestest, peredest koos lastega, peaasi, et papp tuleb. Neid inimesi ei sööstnud kaitsma kultuuriavalikkus, neid ei tulnud allkirjadega toetama Kaur Kender, Tunne Kelam ega muud paremad inimesed.

Mull, kõigest suur meediamull
Niipalju kui mina aru saan, on raamatupoe maja omanikud olnud korrektsed, lepingud õiguspärased ja Viktor Kaasik kõrgub juriidilise õigluse esindajana Kenderi puhutud mullikese kohal. Kenderil on õnnestunud sügavalt soliidne kultuurirahvas hüsteerikasse viia ja seda mingitel vaid talle endale teadaolevalt isiklikes huvides.
Arvan teadvat, miks paljud austusväärsed inimesed protestivaimus Draamateatri ette tulid - neile on lihtsalt villand sellest, et järjest ja järjest jääb kultuur ärile jalgu. Kuid seda kõike alustas kord isamaaline omandireform - halastamatu, eranditu ja oma seaduslikkuses ka täiesti allumatu mistahes survele.
Sealsamas, raamatupoest järgmisel nurgal rikub tõsimeelsete tallinlaste närve kasiino, kuulus endine kangapood. Iga kord kasiino kirgassinistest akendest möödudes lisan sammudele kiirust - palun, olgu kasiino, kuid miks just siin?!
Ka selle kui vana Tallinna pilti täiesti sobimatu monstrumi vastu võtsid südametunnistusega inimesed kord sõna. Kuhu nad jõudsid?
Veel üks nurgake edasi asus palju aastaid ilus ja mitmeid põlvkondi üles kasvatada aidanud kauplus "Laste Maailm". Kuidas nimetada aga seda "mõttetuse ja tühjuse last", nagu üks teravkeelne kultuuriinimene väljendus, mis seal nüüd paikneb? Näiteid endisaegade hiilgusest ja tänasest viletsusest võib veelgi tuua. Samas on selge, et kogu nostalgiline hiilgus kaob koos põlvkonnaga, kes veel mäletab.

Pariisis on Balzaci kohvik, Tallinnas … Hugo Bossi kaltsupood?
Veel kord Tunne Kelamist, kes kannab otsest vastutust seesuguse reformi eest, mille sünnitas isamaaliitlik ideoloogia. Kelam ei pidanud paljuks ise protestijatega ühineda ja fotograafidele armastusväärselt poseerida. Kui küsisime, miks ta just sellist omandireformi toetas, vastas ta - omandireforme on tehtud kogu maailmas.
Jah, õige. Kuid kindlasti mitte tänases maailmas ja kindlasti mitte nii küünilisi nagu Eestis, kus küüditatakse ühtviisi hoolimatult nii inimesi kui raamatuid.
Kultuuriavalikkusel tasub aga endale esitada küsimus, kas ikka Kaur Kender on see iidol, kelle järgi joonduda. Olles üle elanud Kultuurinõukogu, Rahvarinde ja laulva revolutsiooni, oli ausalt öeldes sügavalt piinlik vaadata mulle nii armsaid inimesi segadusse aetud karjana platsil, kus omal ajal nõudsime vabadust poliitvangidele.
91aastane raamatupood on kindlasti pigem võrreldav Balzaci kohvikuga Pariisis, mitte uue hilbupoega, olgu või Hugo Bossi omaga. Et meil püsiksid aga oma Balzacid, Straussid või raamatupoed, tuleb tähelepanelikumalt valida poliitikat. On ju just kultuuritegelastele sageli omane üleolev suhtumine - oeh, mind see räpane poliitika ei huvita!
Nagu eelmine nädal näitas, huvitab vägagi. Ja räpane on hoopis miski muu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)