Elagu reaalselt ühtne Eesti!

Märtsi lõpul kirjutasin nädalalehes MK-Estonii, et venekeelsete inimeste pideva väljatõrjumise ja nende  loova potentsiaali rakendamatuse tõttu kannatavad Eesti riigi edukus ja konkurentsivõime. Põhjuseks oli märtsis avaldatud 2009. aasta inimarengu aruanne, kus kõlas hoiatus, et ainuüksi Eestis sündimine veel ei taga tööturul venelaste teisele põlvkonnale võrdseid võimalusi võrreldes eestlastega.

Kuna olen ise sellesama teise põlvkonna esindaja, ei jäta see teema mind ükskõikseks. Siiski ei arvanud ma, et kuu aega hiljem tuleb Eesti meedia sama teema juurde, kuid kitsamast aspektist. Endine Riigikogu liige ja endine Reformierakonna liige, nüüdne sotsiaaldemokraat Sergei Ivanov rehkendas, et praegu töötab riigiaparaadis keskmiselt vaid 3% mitte-eestlasi ning on aeg häirekella lüüa.

ETV „Vabariigi kodanikud" lahkas venelaste karjäärivõimalusi

11. mail oli mul võimalus arutada seda teemat ETV saates "Vabariigi kodanikud". Juhtisin seal tähelepanu sellele, et eestlased ei teagi, kes nende kõrval elavad; ei mõista, mis motiveerib nende mitte-eestlastest naabrite käitumist; ei saa aru nende mõttemaailmast ega hoiakutest. See on juba kujundanud ja kujundab edasi stabiilseid stereotüüpe vene keelt kõnelevatest elanikest. Stereotüüpidele aitab kaasa ka Eesti meedia.

Toon Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse integratsiooni monitooringu andmed aastast 2008 (kahjuks värskemaid ei ole, kuid ma ei usu, et need oluliselt erineksid).

Küsimusele „Milline oleks Teie suhtumine, kui Eesti järgmiseks peaministriks saaks venelane?" vastas negatiivselt umbes 70% eestlastest. Veidi vähem (64%) olid neid eestlasi, kes ei poolda, et nende elukohas saaks linnapeaks või vallavanemaks kohalik venelane. Üldjoontes  sama suhtumine ilmnes ka telesaates näidatud Tallinna ja Tartu tänavatel korraldatud küsitlusest.

See statistika on väga kurb, kuna näitab, et meil endiselt ei hinnata inimese professionaalsust või isikuomadusi, nende kasulikkust ühiskonnale, vaid eeskätt võetakse arvesse hõimukuuluvust. Selline lähenemisviis valitseb ka riigiaparaadis, kui toetuda Sergei Ivanovi analüüsile.

Milles on siis asi?

Ameerikal kulus ligi kaks sajandit, et saada esimene katoliiklastest president - John F. Kennedy. Ning rohkem kui kaks sajandit, et Valgesse Majja koliks peremehena mustanahaline. Meie demokraatia on noor, kuid me hoopleme oma kiire arengu ja "e-ühiskonnaga". Tegelikult on hoiakud palju arhailisemad ja meenutavad sugukondlikku  korda, mida on raske  võrrelda kaasaegse Euroopa tolerantse ühiskonnaga.

Vene noored pürgiksid samuti riigiteenistusse

Ma pole nõus, et kohalike vene keelt kõnelevate inimeste, eriti minu eakaaslaste (olen 30-aastane) ja nooremate seas ei ole neid, keda ahvatleb soov ennast proovile panna avalikus teenistuses (riigiaparaadis või kohalikus omavalitsuses). Paraku on võimalused väikesed, ja see pole saladus. Isegi kui nende koolitus ja riigikeele oskuse tase on kõrge, leidub alati põhjusi keeldumiseks. Sest valik tehakse alateadvuse tasandil, lähtudes kinnistunud mudelist „oma-võõras".

Venelaste hoiakutest on räägitud ja kirjutatud Eesti meedias väga palju. Kuna ma suhtlen nii eesti- kui ka venekeelses keskkonnas, siis teeb mind murelikuks just eestlaste suhtumine Eesti venelastesse. Eeskujuks peavad olema arvamusliidrid, poliitikud ja ajakirjanikud. Üsna harva avaldatakse kohalike vene autorite materjale eesti meediakanalites. Ja kui avaldatakse, siis nende omi, kelle arvamused on eesti lugejaile meeltmööda.

Teisalt esineb Eesti meedias kohalik vene inimene enamasti negatiivses valguses. Kriminaaluudistes rõhutatakse kindlasti, et kurjategija rääkis vene keeles. Eesti meedia tarbijal tekib ettekujutus, et kohalik venelane on kremlimeelse propaganda mõju all ja tema lojaalsus Eesti Vabariigile on kahtlane, ning - oh õudust! - nad on peaaegu kõik Keskerakonna toetajad. Seejuures lojaalsuse märgiks peetakse pidevat kahetsust Nõukogude okupatsiooni eest, Teise maailmasõja tulemuste eitamist ning Venemaa ja Putini „tšekistliku režiimi" hukkamõistmist. Selles seoses  tuleb meelde president Lennart Meri kuulsaks hüütud „Tule taevas appi!".

Eestivenelased lojaalsed oma kodumaale Eestile

Kas tõesti on paljudele eestlastele uudiseks, et Eesti venelased on väga erinevad oma vaadetes ja arvamustes ning lojaalsust oma kodumaale - Eestile - on võimalik tõestada ka tsiviliseeritumal ja loomulikumal viisil: tavalise patriotismi kaudu oma riigi vastu, sooviga olla oma riigile kasulik, tunda uhkust tema saavutuste õle.

Hea näide on sport, kus vene nimega Eesti sportlased saavutavad häid tulemusi ja on uhked, kui nende auks kõlab Eesti hümn ning tõuseb meie trikoloor. Eesti keele prioriteet ja eesti kultuuri ning eesti rahvuse püsimine on kindlustatud Eesti Vabariigi seadustega. Ei näe põhjust selles kahelda, seetõttu on raske aru saada, miks ikka valitseb tõrjuv hoiak kohalike venelaste suhtes. Meie, mitte-eestlased, loodame, et meid võetaks võrdse partnerina ja koheldaks vene, valgevene, ukraina, tatari jm päritolu eestimaalastena, mitte mingi kahtlase välismaalaste grupina.

On selge, et üleöö ei muutu midagi, kuigi üritame seda teha Tallinnas ja Keskerakonnas. Töötades ühiste eesmärkide nimel, hakkavad eestlased ja venelased üksteist paremini mõistma.

Koolinoorte ühisprojektid

Üksteisemõistmiseni aitavad jõuda ka eesti ja vene koolinoori ühendavad projektid. Siin on vaja nii eestlaste kui ka venelaste hoiakute muutmist, mis on aeganõudev protsess. Saatuse tahtel peame siin elama koos. Oma riigi sees peame olema üksteisele headeks naabriteks. Naabreid ju ei valita. Parem on leida viis, kuidas kooselu mugavamaks ja meeldivamaks teha.

Kompromissideks peavad olema valmis mõlemad pooled, isegi kui naabri hääl, keel, naha- ja juustevärv ning meel ei meeldi. Hea näide on president Toomas Hendrik Ilvese arvamus, mis kõlas kolm aastat tagasi ühes intervjuus ajalehele Molodjož Estonii: „Ma usun tõesti, et kõik Eesti inimesed - sõltumata kodakondsusest ja passikaante värvist - on minu ja meie kõigi kaasmaalased. Me elame ühel maal, meil paljudel on ühed mured ja ühed lootused. Me olemegi kõik kaasmaalased."

Elagu reaalselt ühtne Eesti!

DENISS BORODITŠ, Tallinna abilinnapea

[fotoallkiri]  PEALINNA ABILINNAPEA: Deniss Boroditsh kirjutab eestivenelaste karjäärivõimalustest Eestis. Ta ise on jõudnud tänu heale keeleoskusele, organisaatorivõimetele ja ka erakondlikule kuuluvusele kohaliku võimutaseme tippu. Pildil osaleb ta sel kevadel Bauhausi poe avamisel Tallinnas Lasnamäel. Vasakul tema nõunik Aleksandr Korolkov, paremal kaupluse esindaja.

Toimetuselt.  Deniss Boroditš kirjutas selle loo Postimehele, kus see ilmus nii eestikeelses kui ka venekeelses väljaandes 25. mail lühendatuna.

Jaga |