Ansipi diktatuur tuleks hullem kui Pätsi oma

Tegelikult on Eesti sellise olukorra juba läbi teinud. 1934. aastal kuulutas Eesti toonane president Konstantin Päts vapside valimisvõidu kehtetuks, tõi linnadesse sõjaväe, ajas laiali opositsiooni ja kehtestas diktatuuri. Sellest ajast kuni 1940. aastani, mil Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu, nimetati Pätsi ametlikult isamaapäästjaks.

2009. aastal nimetab peaminister Ansip Keskerakonna valimisvõidu kehtetuks, kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra, ajab laiali opositsiooni ja viib sisse totaalse tsensuuri. Sellest hetkest, kuni teadmata ajani, nimetatakse Ansipit isamaa ja eesti rahvuse päästjaks.

See ei ole ulme. Miks on valitsusel vaja Riigikogus läbi pressida seaduste paketti, mis lubab valitsusel, ilma presidendi teadmata, kasutada rahutuste mahasurumiseks armeed? Miks oli äkki vaja Kaitseliitu relvastada, justkui riiklike objektide kaitseks? Milleks muuks, kui rahulolematute mahasurumiseks?

Riigis on 100 000 töötut. Aastavahetuseks lõpetatakse vähemalt pooltele neist kompensatsioonide väljamaksmine ja nad on sunnitud hakkama saama vaid 1000-kroonise toimetulekutoetusega. Sellega ära elada ei ole võimalik, sest isegi kommunaalmaksed on suuremad. Järelikult - näljaste rahutusi on kindlasti oodata.

Sellisel juhul ei jää valitsusel just teab kui palju võimalusi. Esiteks, tuleb leida süüdlane, s.t vaenlane. Seekord saab selleks, kui vaadata Ansipi kirja, Savisaar, kes kogu aeg kritiseerib valitsust ning sellega õõnestab riigi stabiilsust, nagu ütleb kuulivesti riietunud Ansip.

Osa eesti rahvast usub tema juttu sama siiralt, nagu uskus 2007. aastal seda, et venelased tahavad Pronkssõduri abil kukutada Eesti Vabariigi iseseisvust. Ülejäänud, näljased ja tigedad, hakkavad aga protestima ja tulevad võib-olla ka tänavatele. Kogemus sellises olukorras käituda aga on juba olemas.

Kui nüüd keegi niisugust asja ei mäleta, siis meenutagem, et peale Toompea künka oli Eesti uusimas ajaloos ka Lihula lagendik, kus kohalikud elanikud, rahvuselt eestlased, püüdsid takistada kahtlases vormis eestlase mälestussamba likvideerimist. Toonane peaminister Parts ajas sellise rahva politsei ja kumminuiadega laiali. Peab alla kriipsutama, et peksti siis eestlasi, mitte venelasi.

Noh ja edasi - tuntud stsenaariumi järgi päästis Ansip isamaa ning ratsutas valgel hobusel Toompeale. Nüüd aga hakkab ta tegema seda, mida on seni seganud tegemast opositsioon ning muud „demokraatlikud liialdused". Mis te õige arvate, kuidas kasutab võimu inimene, kes veel 1988. aastal, tõsiuskliku kommunistina, ässitas koerad dissidentide kallale?

Ma arvan, et see diktatuur saab olema hullem kui Pätsi oma, kelle valitsemisaega meenutavad kaasaegsed kui õndsusaega. Tollal loobuti suurima heameelega mõnest vabadusest ainelise heaolu ning ohutustunde nimel. Mille nimel ja millest tuleb nüüd loobuda?

Lisaks natukene optimismi. Me ei ela enam 20. aastasajas, vaid 21. sajandil ning Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu. Võib-olla ei luba need institutsioonid eelkirjeldatud stsenaariumi ellu viia? Kuigi nad ei takistanud ju ka seda, mis toimus 2007. aastal.

ALEKSANDR TšAPLÕGIN

Jaga |