Töölepinguseadus. Šokeeriv, eksitav ja solvav

 Kõige enam šokeeris algne eelnõu sellepärast, et sinna oli sisse kirjutatud suuline tööleping ja selle ühepoolse ning kirjaliku vormistuseta muutmise õigus, mille vaidlustamiseks anti töötajale aega ainult viis päeva. Hämmastas ka vaid 15-päevane koondamisest etteteatamine.

Ju oli vaja orjaaega meenutav hirmueelnõu välja paisata selleks, et koalitsiooniparteid saaksid valijate huvide eest võitlusse tormata. Reformierakond pidi tööandjatele heastama Ansipi „pronksisõjaga“ kaotsi läinud transiidimiljardid. Sotsiaaldemokraadid ja Ametiühingute Keskliit aga ruttasid tõestama oma „ainurolli“ tööinimese kaitsmisel. „Nii ei saa ega tohi teha!“ hüüdis Eiki Nestor, lootes, et valija mälu on lühike ning et inimesed on ära unustanud tema enda kui sotsiaalministri poolt 2000. aastal esitatud samasisulise seaduse äärmiselt töövõtjavastase eelnõu.

Valimistel valijaid peteti!

Tööturu paindlikumaks muutmise sildi all on valitsusparteide koalitsioonileppes töölepinguseaduse eesmärgid täpselt kirjas. Seega lepiti kolme vahel kokku reformis, millest keegi valimiste eel ei julgenud iitsatadagi.

Seda võltsimad tundusid eelnõu avaldamisel kõlanud sotside appikarjed ja tühivekslid meedias: „Niikaua kui meie oleme Riigikogus, see eelnõu läbi ei lähe!“ Nüüd on mõõdukail sotsidel see loosung kadunud.

Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga haistis hetkeks, et ka tema tähetund on tulnud. „Sotsiaalministeerium on ette võtnud pretsedenditu rünnaku töötajate õigustele. Töötajatele jäetavad minimaalsed õigused kompavad tsiviliseeritud ühiskonna taluvuspiiri,“ kuulutas ta siis. Praegu vaikib temagi.

Kui kõrvutada jaanuari lõpul esitletud eelnõu tänasega, on nihe paremuse poole tibatilluke, kuid võrreldes veel kehtiva seadusega vähenevad töötajate sotsiaalsed tagatised oluliselt. Vallandamiskaitse nõrgeneb, tööandja roll hüvitiste väljamaksmisel väheneb. Koondamisest ette teatamise tähtaeg lüheneb keskmiselt kuu võrra; alla aasta töötanutel aga endiselt kahelt kuult vaid 15 päevale.

Ühe kuupalga võrra vähenevad ka koondamishüvitised. Olgu tegemist ühe-, kahe- või kolmekuuliste hüvitistega, langeb tööandjal koondamishüvitise maksmise koormus, sõltumata töötaja staažist, praeguselt neljalt, kolmelt ja kahelt kuult vaid ühele kuule. Oluliselt suureneb töötukassa koormus.

Seega – uus eelnõu muudab töötajast lahtisaamise kiiremaks ja odavamaks. Töösuhete lõpetamisega seotud kulutuste vähenemist ning tööandja koormuse langetamist koondamishüvitiste väljamaksmisel vaid ühele kuule nimetas Sotsiaalministeerium delegatsioonide läbirääkimistel tööandja saavutatud plussideks! Neid „plusse“ on seal veelgi.

Seadusvastane vallandamine seaduslikust soodsamaks

Kujutame ette olukorda, kus töölt põhjuseta lahti lastu pöördub kohtusse ja saab võidu. Kes arvab, et ta tööle tagasi võetakse, see eksib. Vallandamise asjus kohtuvaidluses süüdi jäänud tööandja ei pea enam töötajat tööle ennistama; kompensatsiooniks on üksnes 3 kuu keskmine palk.

Vaid rasedad ja töötajate esindajad saavad ise valida kahe võimaluse vahel. Kas ennistamine, kus saamata jäänud palgast lahutatakse maha samal perioodil teisel töökohal teenitud töötasu (täna kehtiva õiguse kohaselt oleks töötajal õigus tööle ennistamisele ja saamatajäänud palgale, kust midagi maha arvata ei tohi) või lihtsalt kuue kuu keskmine palk?

Piltlikult võib ennistamiskohustuse kadumist uues eelnõus nimetada seaduserikkumise seadustamiseks.

Raseda naise vallandamisel kaob ära nõue see Tööinspektsiooniga kooskõlastada. Tema lahtilaskmine saab imelihtsaks, sest beebiootel naine on ju ettevõttele koormaks.

Hollandis, kus töösuhted on vägagi liberaalsed, ei saa üldse töötajat vallandada tööinspektsiooni loata. Meil aga tööinspektsiooni roll minimeeritakse, sisuliselt nullitakse. Isegi töösisekorraeeskirju ei pea enam tööinspektsiooniga kooskõlastama.

Imelihtsaks muutub ka töötajate esindajast – ametiühingu esimehest või usaldusisikust – lahtisaamine. Nii pole meil tulevikus lootagi, et hakatakse rohkem kollektiivlepinguid sõlmima ja läbirääkimisi pidama, sest kes siis ikka oma pead vabatahtlikult pakule paneks kui vallandamiskaitse kaob?

Samas on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon Eestile ette heitnud just ettevõttesisest vähest dialoogi ja suurt mahajäämust kollektiivlepingute sõlmimisel.

Sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud räägivad aastaid sellest, et kollektiivlepingud peavad saama töösuhetes suurema kaalu, et nendes annab kokku leppida seadusest soodsamaid tingimusi. Nüüd, mil eelnõu seaduseks saab, see protsess praktiliselt pidurdub. Ja seda sotsiaaldemokraatide ja ametiühinglaste ühisel heakskiidul!

Isegi õhtuse tööaja (praegu makstakse selle pealt lisatasu) kaotamise otsuse üle pole nad lokku löönud, kuigi palk väheneb kümneil tuhandeil töövõtjail, kes õhtuti kell 18–22 töötavad kaubanduses, transpordis, tööstuses, teatrites, raadios, televisioonis, ajalehtedes.

Ja veel! Kui praegu makstakse puhkepäevadel töötamise eest 50% suuremat palka, siis kõnealusest eelnõust seda enam välja ei loe.

Taganeme Euroopa sotsiaalkaitsest

Kõige rohkem hämab Sotsiaalministeerium aga sellega, nagu nõuaks Euroopa Liit meilt tööturu paindlikkuse sildi all töötajate hüvitiste ja sotsiaalsete tagatiste vähendamist. Nii see kindlasti pole, sest Euroopas on sotsiaalkaitsesüsteem paigas. Näiteks Soomes, Rootsis, Norras ja Saksas on koondamisest etteteatamise aeg 6–7 kuud. Taanis, mida meil tuuakse väikeste koondamishüvitistega maa näiteks, makstakse nelja aasta jooksul töötuskindlustushüvitist, ja seda koguni 90% palgast. Saksamaal ei saagi riigitöötajat lahti lasta, kui ta on ettevõttes töötanud üle 10 aasta ega ole just kriminaalkuritegu toime pannud.

Euroopa mõistab meilt turvalise paindlikkuse all mitte tagatiste vähendamist, vaid kulusid aktiivsele ja passiivsele tööturupoliitikale, vastavat protsenti SKP-st, tõhusat sotsiaalkaitsesüsteemi, paindlikku tööseadusandlust, efektiivset elukestvat õppesüsteemi, töötushüvitise kestust jne. Eesti on aga tööhõivekuludelt, mis hõlmavad töötasu, makse ja sotsiaalkindlustust, Euroopa Liidus tagantpoolt viies.

Töötajate plusspooleks nimetab ministeerium seda, et töötuskindlustust hakkavad nüüd saama ka need, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Sel juhul jääb hüvitise suuruseks 40 protsenti töötaja keskmisest palgast. Õigus sellele hüvitisele tekib siiski vaid siis, kui viimase viie aasta jooksul on tehtud vähemalt nelja aasta jagu sissemakseid töötuskindlustusfondi. Pisut suurenevad töötuskindlustuse hüvitised koondamise puhul – esimesel sajal töötuspäeval 70% töötaja keskmisest palgast (praegu 50%) ja sealt edasi juba 50% (praegu 40%).

Kõigel on oma hind

Kui töötajad maksavad praegu töötukassasse 0,6% ja tööandjad vaid 0,3%, siis riskistsenaariumi korral tõuseks töötaja panus töötukassa juhi Meelis Paaveli hinnangul 1,6 protsendile, tööandjatel aga vaid 0,4 protsendile, kuigi valitsus olla kokku leppinud, et kogumakse ei tohi tõusta 1,5 protsendist kõrgemaks. Seadus lubab aga maksemäära suurendada koguni kuni 3 protsendini. Väita, et maksemäär kolm korda tõusta ei saaks, oleks väär, olgugi et hetkel ei pruugi see juhtuda.

Riskistsenaarium läheks käiku, kui keskmise palga kasv jääb alla 3 protsendi ja töötuse protsent kasvab üle 10. Aga just seda paistab lähitulevik toovat. Seega „plusspoolele“ kantud suuremaid hüvitisi hakkavad töötajad ise lähiajal kolmekordistuvate töötukindlustusmaksetega kinni maksma.

Pole Euroopas ühtki teist riiki, kus töövõtja maksed ületaksid tööandja omi. Mõned näited maksemääradest. Hispaania: tööandja osa 6,2%, töövõtjal 1,6%. Hollandis vastavalt 2,3% ja 0,9%. Rootsis maksavad ainult tööandjad 5,42%. Albaanias oli tööandjate makse mõne aasta eest 6%, töötajatel aga null protsenti. Rumeenias tööandjad maksavad 5%, töötaja aga 1%.

Uue töölepinguseaduse kaudu saadame Euroopale taas ühe sõnumi Eesti miinusmärgilisest originaalsusest. Mitte keegi pole eestlastele andnud käsku paigutada töösuhted võlaõiguse konteksti. PHARE eksperdid on sellele juba kord andnud negatiivse hinnangu. Euroopa Liidu liikmesriikide rõhuv enamik ei teosta tööpoliitikat võlaõiguse kaudu, sest tööleping ei saa olla nagu iga teine leping, kuna töövõtja ja tööandja pole majanduslikult võrdsed. Töö ei ole vorstijupp ja tegemist ei saa olla ostu-müügi tehinguga.

Just seda võib lugeda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO ) põhikirjast, millest arusaamine on seaduse kirjutajale kohustuslik, kuid tundub praegusel valitsuskoalitsioonil üle jõu käivat.

MARIKA TUUS, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige

[illustratsioonitekst] TUME TULEVIK: Täna on töötaja kõiges – naha. karvade ja oma tööriistadega – ettevõtja meelevalda antud.

Jaga |