Nädala juubilar - HEIDO VITSUR 65

Heido Vitsur on sündinud 28. märtsil 1944. Ta on kujunenud üheks kõige enam ekspluateeritud arvamusliidriks majanduse alal. Talle omases stiilis esitatud arutlusteta on peaaegu võimatu ette kujutada majandusteaduslikku diskussiooni Eestis. Heidot tahetakse kuulda ja teda usutakse.

Teades natuke Heido personaalset ajalugu, seda, et ta asus kõigepealt Tartu Ülikoolis õppima matemaatikat ja siirdus hiljem  majandusteadusse kui matemaatika praktilise rakendamise alale (lisaks veel kõrvalepõige Moskva Ülikooli, alles hiljuti valeteaduse sildist vabanenud küberneetikat “nuusutama”), pole põhjust imestada tema väga hea arvude ja nähtuste kvantitatiivsete proportsioonide tajumise, samuti  tugeva mõtlemisloogika üle.

Küll aga üllatab ta kolleege pidevalt oma võimega näha majandusprobleeme  sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis, inimelu ja inimloomuse laiemal taustal. Heido arusaam näib olevat, et liberalism võib küll tore asi olla, aga inimesi tuleb hoida. Et majandus on küll oluline, aga pole veel kõik, millest hoolida tuleb.

Rosinaks võib ta visata just momendil toimuvast paremaks arusaamiseks sobiva paralleeli Mark Twainilt või mõnelt teiselt kirjandusklassikult või siis viite selle kohta, mis Richard Dawkinsi isekas geen asjast arvaks. Tänapäeva pragmatismi ja kitsa spetsialiseerumise tarkusega võrreldes võib Heido toimetamistes ja kommentaarides tajuda mingit humanismi ja vana kooli võlu. Mõni kolleeg arvab küll, et see olevat lihtsalt hea lastetuba, mis laia silmaringi ja sõbraliku iseloomuga kokku saanud.

On asju, mis Heidole ei meeldi, näiteks primitiivne turufundamentalism või  fanaatiline püüd mingit pähevõetud  kontseptsiooni kõigele muule vaatamata nii realiseerida, et tükid taga. Tigedana aga pole vist küll keegi Heidot näinud, pigem kaldub ta oponendile ka seda andeks andma, mis talle endale sula lollusena tundub.

Ja ega Heido endagi peale lihtne vihastada pole, ka siis, kui erinevad seisukohad on hiljuti omavahel kõlinal kokku põrganud. Teades hästi, mida poliitika tähendab ja poliitikute hulgas tegutsedes on Heido mingis mõttes apoliitiline inimene. Ja seda tajuvad ka kolleegid ning muudki inimesed, saades aru, et Heidot huvitab see, kuidas asjad paremini käima saaksid, mitte võimuvõitlus.

Seetõttu pole imestada Heido suhtlusringi laiuse üle – temaga kontakteeruvad nii ärimehed kui ka eri parteide poliitikud. Heido ise võtab nendega vajadusel pikalt mõtlemata ühendust. Ikka selleks, et asjad edasi ja mõistlikumaks läheksid.

Enne laiemasse majanduspoliitikasse tulekut oli Heidol seljataga juba soliidne rahandusalane  kogemus nii Rahandusministeeriumis kui ka linnavalitsuses. Radikaalsete majandusreformide alustajate jaoks oli ta seega väärt leid. Samas oli õhus natuke kartust, et kas see nõukogude rahanduse staapidest tulev mees tahab ja suudab end ikkagi reformitegijatega, valdavalt natuke nooremate ja enamikus akadeemilistest ringkondadest pärit IME Probleemnõukogu ideoloogidega ühe suuna peale võtta.

Täna, enam kui  20 aastat tagasi olid otsused igal juhul tehtud. Vitsur oli tööl tolleaegses reformistaabis ja valmimas olid kontseptuaalsed dokumendid – IME eelarvepoliitika ja IME maksupoliitika. Nõuandjaid ja juuresseletajaid kõrval palju, aga põhitegijateks siiski  tegelikult vaid kaks meest, Enn Roose ja Heido Vitsur. Tänu neile hakkas IME kontseptsioon, mis esialgu oli ju ikkagi vaid julge poliitiline dokument, muutuma järk-järgult tegelikuks reformikavaks.

Viimase paarikümne aasta jooksul on Heido töötanud eri nimetustega ametikohtadel,  tegelnud aga kogu aeg ühe ja sama asjaga – Eesti makroökonoomikaga. Ta on olnud Riigikogu liige ja seal rahanduskomisjoni aseesimees, ka valitsuse liige –   minister.

Kõige enam on Vitsuri ametikohad kandnud nõuniku nimetust. Komisjonide või liitude nõunik, peaministri nõunik, majandusministri nõunik, linnapea nõunik, viimasel ajal Eesti Arengufondi ekspert. Nõuniku nimetus on Eesti avalikus halduses kahjuks devalveerunud. Paljudel juhtudel võib sel ametikohal töötavatelt inimestelt, arvestades nende teadmisi ja kogemust, ka sotsiaalset kogemust, loota küll käsutäitmist, mitte aga kvaliteetset nõu, laiema publiku ees esinemisest rääkimata. Heido on suur erand. Ta on suutnud, omades seda, mida võiks nimetada suureks pildiks, pakkuda nõustatud institutsioonidele sisulisi ideid ja mõtlemisfoone, aidata neid majanduses kui keerulises tervikus orienteerumisel. Seda rolli on raske mõõta, aga raske ka ülehinnata.

Jõudu edasiseks!

Sõbrad ja kolleegid

majandusreformi ja

majanduspoliitika rinnetelt

Jaga |