Järelmõtteid valimis(t)rallist

Kui kuulen kedagi meie meediast rääkides kasutamas sõna sõltumatu, siis tulevad paratamatult meelde anekdoodid, kus Armeenia Raadiole sai esitada igasuguseid küsimusi. Küsiti sedagi: "Missugune on maailma kõige sõltumatum riik?" Vastati: "Mongoolia, sest temast ei sõltu mitte kui midagi."

"Sõltumatu" peavoolumeedia

Tänapäeval võiks kõlada küsimus nii: "Missuguses riigis on kõige sõltumatum meedia?" Arvatavasti oleks vastus: "Eesti, sest sealne meedia tümitab Keskerakonda sõltumata aastaajast, kuupäevast, kellaajast ja isegi ilmast."

Püüaksin hiljutistel valimistel meedias toimunut kommenteerida Postimehe näitel. Toimetuses oli juba aegsasti välja töötatud detailne kava, kuidas koguda komprat Keskerakonna kohta ja seda doseeritult avaldada. Kuna linnatänavate olukorrast, tasuta ühistranspordist, lasteaiakohtadest ja Edgar Savisaare raamatuhonorarist oli juba piisavalt kaua leierdatud, tuli leida mingi uus teema. See leiti Tarmo Lausingu abiga, kes oli nõus hetkelise tähelepanu nimel oma väärikuse maha müüma. Neid "kuldmune" serveeriti pikalt ja põhjalikult, pööramata tähelepanu noormehe jutus leiduvatele vastuoludele ja kõnealuste rahasummade pidevale kasvule.

Peateemale otsiti pidevalt lisa, kuni niisuguse kurioosumini: Tallinna trammivõrk ei kõlbavat kuhugi, sest seal ei lihvita trammirööpaid.

Kõige ilmekamaks näiteks meedia kallutatusest olid Postimehe numbrid valimispäeva ümber. Laupäeval, 19. oktoobril täitis kogu esikülje poster, mis teatas, et võidust Keskerakonna üle Tallinnas on puudu vaid ainult 1% hääli. Esmaspäevase, 21. oktoobri lehe esikülge ehtisid Eerik-Niiles Krossi suure pildi kõrval veel Sven Mikseri, Valdo Randpere ja Urmas Reinsalu pildid. Valimiste suveräänset võitjat Edgar Savisaart selles lehes polnud. Kui keegi arvas, et ajalehe trükkimineku ajaks polnud lõpptulemused veel selgunud ja järgmises lehes toimetus end rehabiliteerib, siis ta eksis sügavalt: 22. oktoobri lehes oli Savisaarest vaid karikatuur ja üks seljatagant tehtud foto viiendal leheküljel.

Võitjad ja kaotajad

21. oktoobri ETV saates „Foorum" püüdsid kõikide erakondade esindajad väita, et nad on teinud väga hea tulemuse ja kaotajaid nagu polekski. Siin ei tahaks hakata nendega väitlema ja pigem teeks juttu neist, kes olid personaalsed kaotajad. Nonde inimeste ambitsioonid olid selgelt suuremad kui nende võimed.

Eerik-Niiles Kross on üles kasvanud ajal, kui ühiskond tema vanematele ohtralt au ja kiitust jagas. Küllap sealt ka poja kuulsusejanu. Paraku pole loodus talle kaasa andnud kirjanikest vanemate väärisgeene. Sestap üritas poiss tippu trügida luure alal nii kodumaal kui ka võõrsil. Aga loodetud tähelend jäi tulemata ja kõrget kohta NATO-s talle ei pakutud. Selle asemel hakkas Eesti idanaaber teda kahtlustama kuriteos. Nüüd otsustas Kross teha kannapöörde ja sukelduda poliitikasse, püüdes venevastaste valijate toel võita valimisi Tallinnas. Võitu ei tulnud, kuid meedia lipitseb tema ümber endistviisi. Paraku ei ole keegi tahtnud Krossile esitada väga lihtsat küsimust: miks kuulutas Venemaa Interpoli kodulehel tagaotsitavaks just teda, mitte aga näiteks Ansipit, Laari või Ilvest, keda kompromiteerida olnuks ju hoopis kasulikum. Meie "riigimehed" asusid otsekohe Krossi kaitsma ja Interpoli mustama, demonstratiivselt vormistades kahtlusalusele kaitseministri nõuniku koha.

Pärast valimisi pole aga meie lapsevanemail vaja oma ülekäteläinud võsukesi hirmutada politsei, kolumatsi ega mõne muu kolliga - piisab tänavareklaamis kasutatud Krossi pildi näitamisest.

Teiseks kaotajaks võib pidada Tarmo Lausingut. Tema "paljastused" valimistulemusi oluliselt ei mõjutanud, kuid ta enda imago sai tõsise löögi. Lausingu isikut saab üsna hõlpsasti kõrvutada Bradley Manningiga, kes USA sõjaväeluures töötades lekitas Wikileaksile riigisaladusi. Manningit kirjeldatakse kui kidurakasvulist ja kompleksidega inimest, kellele ühtäkki lõi pähe kuulsusejanu. Pildi järgi otsustades tundub Lausing Manningiga üpris sarnane. Edaspidi Eestisse tulles oleks Lausingul kasulik oma nime muuta, sest teiste inimeste mustamist omaenda upitamiseks rahvas ei aktsepteeri.

Kolmas kaotaja on Vilja Toomast. Selles, et ta oma varasemad vaated maha salgas ja vaenlaste juurde üle läks, pole küll midagi eriskummalist. Meil on selliseid teisigi ja küllap saab olema ka edaspidi. Samas pole kindlasti vastuvõetav see, kui inimene oma endist abikaasat hakkab mustama ja süüdistama linna raha raiskamises. Peaks olema normiks, et kooselanud inimesed peale suhte (ka varalise) korrektset lõpetamist jäävad oma partneri suhtes taktitundeliseks. Nii nagu ei ole Edgar Savisaar poole sõnagagi Vilja Toomasti otsuseid arvustanud, kaasa arvates tema Europarlamendis jätkamist Keskerakonna ja Edgari personaalset mandaati kasutades.

Kõik, mida me Vilja elust teame, viitab ambitsioonikusele. Vahur Kersna raamatust "7x7" võime lugeda, kuidas Vilja lahkus sõnagi lausumata nende ühiselt loodud kodust. Edasist teades võime öelda, et ilma Edgar Savisaareta oleks Vilja eikeegi, kes oma frustratsioone peaks välja elama Lausingu kombel.

Taas tuleb meelde Edgar Savisaare kunagine ütlus: "Mõned inimesed, keda ma olen poliitikasse aidanud, käituvad kaabaklikult." Kui ta poleks tõeline härrasmees, siis ta võiks nüüd neid sõnu korrata.

Kuhu kaob raha?

Siinkohal pole tegu teatri NO99 poolt vändatud filmi arvustusega. Lõppenud valimiskampaania läbivaks motiiviks olid paremerakondade ja nendega kampa löönud sotside süüdistused, et Keskerakond raiskab Tallinna maksumaksjate raha. Kross ja mõni teinegi nimetas seda ka korruptsiooniks, kuid ilmselgelt pole nad selle sõna tähendust õigesti mõistnud, sest seaduslikult kinnitatud eelarve piires tehtud kulutusi ei saa mitte kuidagi liigitada selle mõiste alla. Kulutuste otstarbekuse üle saab alati vaielda isegi oma kodus ja alati jääb osa inimesi eriarvamusele.

Paraku ei kulutata mitte ainult Tallinnas, vaid ka kogu riigis maksumaksjate raha, millest osa on pealegi Euroopa maksumaksjate oma. Et selle rahaga riigis säästlikult ringi käiakse, seda ei saa küll kuidagi öelda. Piisab kui nimetada ETV "Pealtnägijas" kirjeldatud juhtumit, kus PRIA rahastas heldelt meest, kes kasvatab võõral põllumaal omanike teadmata umbrohtu.

Samuti on nii PRIA kui ka EAS andnud suuri summasid eraomanduses oleva Kõue mõisa ja selle ümbruse korrastamiseks, millest avalikkus ei saa mingit kasu. Üht kõige jaburamat rahakasutust võib igaüks näha, sõites piki Narva maanteed Rakverre. Haljala lähedale ehitati tohutu suur kahe viaduktiga ristmik, mida ühes tunnis läbib vähem autosid, kui pidevalt umbes Haabersti ristmikku ühes minutis. Lisaks üüratule maksumusele raisati ära suur hulk aina väärtuslikumaks muutuvat põllumaad.

Nüüd ütlesid mõned lapsesuuga reformerid otse välja, et Haabersti ristmiku jaoks antakse riigi raha siis, kui nemad Tallinnas võimule pääsevad. Viimaseks näiteks rahva õiglustunnet riivavast rahakasutusest on ministrite ja kõrgete riigiametnike palkade tõstmine 20% võrra olukorras, kus lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks või laste huvihariduse jaoks raha ei leita.

Keskerakonna ja Edgar Savisaare mõnitamine tipnes seoses Ülemiste vanakese ilmumisega Ülemiste liiklussõlme avamisel. Selle kondi võinuks ehk küll meedia hambusse viskamata jätta. Propagandateooria järgi võis see küll õige tegu olla, kuid valimisi arvestades oli efekt kaheldav. Allakirjutanu arvas kogu aeg, kui räägiti Ülemiste vanakese ilmumisest, et tuleb keegi habemik, kasvõi näiteks Raimo Aas, kes pajatab mõne vigurjutu sellest, kuidas linnavõimu kukutajad talle altkäemaksu pakkusid, et ta Tallinna ära uputaks. Läks aga teisiti, ja tagantjäreletarkus ei maksa midagi.

Nüüd on selleks korraks kõik möödas ja poliitikas jõujooned paigas. Paraku ei jäta paremerakonnad peale kaklust rusikatega vehkimist ja tõotavad kättemaksu. Küllap nii püüavad nad maandada iseeneste hirme tulevaste Riigikogu valimiste võimalike tulemuste ees. Kes tuult külvab, see tormi lõikab!

ENDEL RIHVK, vaatleja

[Esiletõste:]    Kõik, mida me Vilja elust teame, viitab ambitsioonikusele. Vahur Kersna raamatust "7x7" võime lugeda, kuidas Vilja lahkus sõnagi lausumata nende ühiselt loodud kodust.

Jaga |