13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Nädala juubilar OLAV EHALA 65TAAVI PUKK, 29. juuli 2015.
Mis on kodu, kus on kodu, Kodu lõhn on eriline, Kodus mõni väike asi Just see Juhan Viidingu sõnadele loodud „Kodulaul“ filmist „Nukitsamees“ (1981) on meloodia, mida tõenäoliselt iga teine eestlane oskab – kui mitte ette laulda, siis vähemalt ümiseda. Selle, laulu- ja tantsupidude repertuaarigi jõudnud viisi autor on Olav Ehala, helilooja ja pianist, kes 31. juulil tähistab oma 65. sünnipäeva. End juba praegu kuldsete tähtedega Eesti muusikaajalukku kirjutanud Ehala loomingus on suur osa filmi- ja teatrimuusikal, mille kaudu need viisid ka rahva lemmikuteks on saanud.
1950. aastal sündinud Olav Ehala vanemad olid musikaalsed. Väga hea lauluhäälega ema oli õppinud klaverit ja balletti ning isa oli noodigraafik, tromboonimängija, orkestridirigent ja koorijuht. Ehala ise on intervjuudes arutlenud, et tõenäoliselt tõmbas teda tugevalt muusika juurde just kodune musikaalne atmosfäär. Klaveriõpet sai ta esialgu kodus, hiljem Nõmme lastemuusikakoolis, mis jäi aga lõpetamata, sest pärast põhikooli Ehala läks Tallinna Muusikakooli (praegune Otsa kool). Just lõpetamata klaveriõppe pärast langes valik muusikateooria kasuks. Tallinna Muusikakooli lõpetas ta 1969. aastal ning 1974. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Eugen Kapi õpilasena.
Aastatel 1970–1973 oli Ehala ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiansambli juht. 1970–1975 töötas ta Noorsooteatris muusikuna ning 1975–1991 muusikaala juhatajana. 2001–2014 oli Olav Ehala Eesti Heliloojate Liidu esimees ning 1991. aastast on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud (1998 dotsent, 2004 professor). Loomulikult ei saa me mööda faktist, et Olav Ehala on mänginud ka koos Jaak Joalaga ansamblis „Kristallid“. Muide, näiteks lugude „Vildist kübar“ ja „Leedi Madonna“ algvariandid mängis sisse ka Olav Ehala. Maikuus Jüri Aarmale antud intervjuus Maalehe jaoks rääkis Ehala, et pole viisistanud ühtegi ingliskeelset laulu, vaid keskendub eestikeelsele loomingule. Tõsi, ühe lätikeelse loo on ta viisistanud, kuid sellelegi tegi Leelo Tungal hiljem eestikeelsed sõnad. „Eesti keel on mulle lihtsalt tähtis, üritan seda ilma moonutusteta lauldavaks teha, otsida sealt huvitavat rütmika poolt,“ rääkis Ehala. Arvestades inglise keele ülimalt suurt mõju meelelahutus- ja muusikamaailmale on selline otsus kahtlemata Ehala suur kummardus kaunile emakeelele. Lisaks pianistitööle ning muusikalide ja teatrilavastustele muusika kirjutamisele täidab ka Ehala üht oma karjääri algusaja kutsumust. Nimelt kirjutab muusikat joonisfilmidele. Nii on näiteks Priit Pärna ja Heiki Ernitsa joonisfilmide austajad kahtlemata kuulnud Olav Ehala loomingut.
Isiklikust elust tasub kindlasti välja tuua, et Olav Ehala ja tema muusikaõpetajast abikaasa Katrini muusikageenid on edasi kandunud – helide maailma on valinud ka tütar Eeva-Liisa ja poeg Tanel. Keha ja vaimu hoiab maestro-ikka jõudnud mees tasakaalus kirgliku korvpalliharrastusega. Olav Ehala on oma mitmekülgse tegevuse eest pälvinud rohkelt tunnustust. Eesti muusika aastapreemia (1992), Suure Vankri preemia (1997), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia joonisfilm „Lotte“ loomingulises kollektiivis (2000), Valgetähe V klassi teenetemärk (2001), Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendium (2002), Eesti Muusika Nõukogu aastapreemia põlvkondi, maitseid ja südameid ühendava heliloomingu eest (2005), Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitel (2005), Eesti Muusikaauhind panuse eest Eesti muusikasse (2007), Riiklik Kultuuripreemia 2010. aasta loomingu eest (2011) – see on austustäratav loetelu pikaaegse hea loomingu eest. Olav Ehala on Eesti Muusikaõpetajate Liidu ja Eesti Kooriühingu auliige. Mis sobiks veel paremini lõpetama ülevaadet Muusikust, kui refrään loost, mida me kõik kaasa laulda oskame – „Tahan olla öö“. Ma tahan olla öö su akna taga. Internetimaterjalide põhjal koostanud TAAVI PUKK Viimati muudetud: 29.07.2015
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
