Elame kõige aidsiohtlikumas regioonis

VELJO SAAR,      22. august 2001


Tunnistame ikka otse, et aidsi leviku põhjuseks pole mitte üksikud "kangelased", vaid ikkagi elulaad, mis on hüljanud kõik eetilised, moraalsed ja religioossed normid. Täna ei anta koolides usuõpetust, kodanikud ei tunne kümmet käsku, käibib laastav kõikelubatavus ja üldine vastutamatus.

Lea Ett kirjutab: "Kui niisugusesse pahade poiste gruppi maandub kas või korraks Toomas Vilosius ja peab mehehakatistele pooletunnise vingete väljenditega aidsivastase loengu, on see ettevõtmine
kümnesse läinud." (Postimees, 11.07.01).
Ma isiklikult kahtlen, kas pedagoogid, kellele on omased tsaariaegsete turuvoorimeeste kõrtsikokkutuleku leksika või pornokunni "turvaseksi" kogemused, on ikka need kõige pädevamad noorte kasvatajad ja eeskujud. Ja mis peamine, kas selline aidsivastane "ennetustöö" ka tulemusi annab?

Süüdi on ikka kõik teised

Postimehe Arter (22.06.01) avaldab sentimentaalse loo kellestki HIV-positiivseks diagnoositud Igorist. Kuidas Igor nakkuse sai? "Nakkuse hankis Igor Venemaalt. Õhtustele rannapidudele kogunes lugematul arvul inimesi. Alkohol voolas seal vaat et ojadena. Igor sai tuttavaks toreda tütarlapsega. Edasi arenes vana tuttav stsenaarium. Alguses mõned tantsud, siis napsud ja lõpuks teadagi mis", kirjutab Arter. Hind, nagu juba märgitud, HIV-positiivne!
Üks mu endisi töökaaslasi ütles kunagi teatud tüüpi inimeste kohta, et "neil on juba kaine peaga poolik hinge all". Tundub, et Igori kombel nakkuse saanute enamik mahub suurepäraselt sellise kontingendi hulka. Kui selline lisaks "loomulikule poolikule" veel paarsada grammi kangemat kraami manustab, on reaalsustunne täielikult kadunud ja mees valmis ükskõik kellega voodisse ronima. Nakatumise korral on muidugi süüdi kõik teised, mitte meie aja "kangelane".

Moraali tõstmiseks taastada usuõpetus

Aidsi leviku põhjuseks on ikkagi elulaad, mis on hüljanud kõik eetilised, moraalsed ja religioossed normid. Kui sõjaeelses Eesti Vabariigis oli koolides usuõpetus ja enamvähem kõik vabariigi kodanikud tundsid ja täitsid 10 käsu nõudeid, valitses riigis suhteliselt kõrge moraalne kliima! Aga praegu? Läänelik kõikelubatavus ja absoluutne vastutamatus! Olukorra parandamiseks tuleks võibolla alustada usuõpetuse taastamisest riiklikes koolides. Kuid on karta, et usuõpetuse taastamine koolides kuulub praeguses vabariigis küll rohkem utoopia valdkonda. Kui sekulariseerunud ja materialiseerunud on tänapäeva eesti ühiskondlik mõtlemine, peaks selguma juba asjaolust, et isegi mõned kirikutegelased (sic!) on usuõpetuse koolidesse viimise vastu.
Kalle Kasemaa, kirikuõpetaja ja literaat, kirjutab: "Usuõpetus aga on pühapäevakoolide pärusmaa. See, et koolidesse peaks sisse viidama usutunnid, pole kunagi isegi diskussiooniks olnud, välja arvatud, et paar väga jäika kirikuinimest on seda soovinud." (PM, 07.04.01).

13aastastele kondoomid ja 14aastastele puhtad süstlad

Aastal 1998 pidas ennast usklikeks umbes 15 protsenti eestlastest. Seega võiks arvata, et pühapäevakoolidesse sattub samuti 15 protsenti eesti lastest. Need 85 protsenti lapsevanematest, kes endid usklikuks ei pea, vaevalt oma lapsi pühapäevakooli saadavad! Mida siis sellistele lastele pakutakse? ÜRO rahvastikufondi nõunik soovitab 14-aastastele "turvaseksi" tarbeks kondoome ja 13-aastastele heroiini süstimiseks puhtaid süstlaid (PM, 07.07.01). "No comments", ütleksid selle peale arvatavasti venelased.
Maailmas arvatakse elavat praegu 36 miljonit HIV-positiivset, nendest kaks kolmandikku Saharast lõunas asuvates riikides. Ekspertide arvates mõjutab aidsiepideemia juba sealsete riikide majandust, kuna töövõimeline elanikkond hakkab tasapisi välja surema. Kuid Ida-Euroopa ja endine NL on praegu kõige kiirema aidsilevikuga regioon maailmas. Eks õpilased peagi õpetajatest ette jõudma!

Kristlik pärand minetanud elujõu

Aids ehk 21. sajandi katk pole mõni loodusõnnetus nagu maavärin või tornaado, mis inimestest sõltumatult neile äkki kaela sajab. Inimesed on selle oma amoraalse ja kõikelubava elulaadiga ise kaela tõmmanud.
Mida arvata modernsest sekulaarsest ühiskonnast, kellel puudub mis tahes ametlik päästmise religioon või -ideoloogia? Kas selle esilekerkimine on progressi märk? Või on see pigem dekadentsi sümbol, libisemise algus libedal nõlval, mille lõpus ootab kuristik? Kui jumalikke väärtusi ignoreeritakse, kui ühiskonna ainsaks ideaaliks on saanud kõikelubatavus ja me kristlik pärand minetanud elujõu, kust peaks ühiskond siis moraalset kapitali ammutama?
Perspektiiv on kurjakuulutav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)