Mäng ühte väravasse

PAUL HANK,      12. september 2007


Toompeal on rahulik – mäng käib ühte väravasse: politiseerida, värvata, sisendada rahvasse lakkamatult udu sellest, kui õnnelikud me oleme ja kui hästi me elame. Jah, see kõik kehtib tõepoolest meie poliitikutest kuldsuude, rikaste ja suurrikaste kohta. Aga meie teised tahame ka elada.

Tõnismäe avantüürile leidus kaasaelajaid. Mis seal salata, see tõi hulgaliselt juurde reformikatesse uskujaid, kes ei mõista, mida see küüniline vägitegu ööpimeduses riigi sise- ja välispoliitikale ning majandusele kaasa tõi ja toob. Ta lisas inimesi, kes on loovutanud oma mõtlemise valitsusele ja järgivad seda pimesi. Tõi kaasa meie jätkusuutlikkusele ohtliku elitaarse Eesti sündroomi.

See mõtlematu tegu sünnitab uut vaesust. Majanduse langust ja välispoliitilist tõrjutust. Ja kui meie rikastel ja suurrikastel saavadki selle tulemina tõepoolest siinsed miljonid otsa, siis sõidavad nad välismaale uute järele või jäävadki sinna.

Küsime veelkord: mida peavad tegema ülejäänud eestimaalased? Härra Ansip osava demagoogina armastab järelejätmatult korrata, et maailmas pole ühtegi riiki, kus poleks rahulolematuid. See kõik võib olla tõsi. Aga samas teame, et võib olla suur ja väike ülekohus ning ka suur ja väike rahulolematus. Härra Ansip ei armasta selles kontekstis nimetada meile lähedasi Põhjamaid, kus rahulolematus valitseva korra vastu on nullilähedane ja kellelt võiks meie ühiskonnakorraldus üht-teist õppida. Seda aga ei toimu. Meid on selleks liiga vähe, et aina tülitseda. Vähe ka selleks, et valesti elada.

Meil on esimene Eesti ja teine Eesti. Sellist asja võivad endale lubada suured rahvad. Meie olime üks ja ühtne okupatsiooniaastail ning varemgi. Olime üks laulva revolutsiooni päevil. Meie „pooldumise" juhtfiguurid on tuntud ja teada. Nad istuvad suures osas Toompeal ja Brüsselis ning täna ka Kadriorus. Kõik on läinud nii, nagu nemad tahtsid. Kehtestatud on laus- või mudaliberalism. Olemas on suurrikkus ja -vaesus. On olemas mustad ja valged eestimaalased, nagu seda juba varasemate valimiste eel välja sai öeldud.

Tänasel rikkurlusel on kõik olemas. Majad Tallinnas, luksushotellid Hispaanias. Neil on Eesti kroonidest pungil seifid pankades. On neile siis veel paremat Eestit vaja? Neile on jäänud siin maises elus ainult üks mure ja tahtmine: saada jäädavalt lahti rahva poolt palavalt armastatud ja säravast poliitikust Edgar Savisaarest ja tema Keskerakonnast. Nad oleksid valmis teda ära sööma ilma praadimata, kartuses, et ta võiks ehk pannilt minema lipsata. Seda kõike võimendab meie donkihhotlik meedia: „... uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind."

Meid on vähe. Kahest Eestist peab saama üks. Sellest on meile märku andnud ka EL, kuhu kuulume. Pole normaalne, et igasuguste trikkide ja trikikestega, samuti opositsiooni ettepanekutest teerulliga üle sõitmise abil eiratakse suure osa rahva tahet. Või miks istuvad täna Keskerakonna asemel valitsuses Reformile ülikuulekad sotsiaaldemokraadid, kuigi rahva tahe oli ja on suurelt vastupidine? See on ju selge rahva valikute ja riigimeheliku tarkuse eiramine.

Rahva mõlema poole lähenemine on võimalik ainult koostöö kaudu. Miks härra Ansip siis seda ei soovi? Miks igasugune diskussioon hävitatakse juba eos. Olgu selle viimaseks näiteks kas või roheliste soov arutada Riigikogu erakorralisel istungjärgul elektrienergiaga seotud küsimusi, mille koalitsioon ära nullis. Valitsused tulevad ja lähevad. Rahvas aga peab selleks, et püsima jääda, ise otsustama, mida, millal ja kuidas teha. Seda ka elektrienergia küsimustes.

Pime võim ja isikukultus on aegade jooksul terveid rahvaid ahistanud ja teeb seda veel tänapäevalgi. Samas näeme, kui raevukalt ja milliste vahenditega rahvad selle vastu võitlevad. Meil tuleb kahetsusega konstateerida, et täna oleme oma elukorralduselt maailma tagumiste riikide hulgas.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)