Euroopa kärbib meie iseseisvust

MART VIISITAMM,      17. juuli 2002




Euroopa Liidu liikmena ei saa me enam rääkida oma riigi täielikust sõltumatusest. Mis puutub rahvasse kui kõrgeima riigivõimu kandjasse, siis ka see ei pea Euroopa Liidu liikmesriigina enam paika. Euroopa ülimuslik õigus ei tulene kõrgeima riigivõimu kandjast rahvast ja seega muutub see kõlav lause põhiseaduses tühiseks.

Enne Euroopa Liitu astumist tahetakse põhiseadust muuta nelja paragrahviga. Kuid mulle tundub, et tegelikult ootab meid ees ulatuslik põhiseaduse reform, mis võib koguni välja viia uue põhiseaduseni.
28. juunil kümne aasta eest võttis eesti rahvas rahvahääletusel vastu oma riigi kolmanda põhiseaduse. Äsja Nõukogude Liidust vabaduse väljavõidelnud noore riigina ei mõelnud me siis võimalusele, et Eesti võiks varsti liituda mõne muu liiduga ja delegeerida osa oma iseseisvusest. Eelnevate konstitutsioonidega sarnaselt sätestati põhiseaduse esimeses paragrahvis meie riigi absoluutne iseseisvus ja sõltumatus.

Rahvas peab andma nõusoleku

Kümme aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist on esmakordselt kerkinud tõsine põhiseaduse muutmise vajadus - seda tänu soovile liituda Euroopa Liiduga. Selle mitte ettenägemist ei saa loomulikult põhiseaduse autoritele ette heita, sest tollal puudus Euroopa Liit kui poliitiline moodustis, lisaks ei kuulunud sinna ka ükski meie lähedane naaber, nagu Soome või Rootsi.
Nüüd jõudsime nii kaugele, et 74 riigikogu liiget algatasid põhiseaduse täiendamise seaduse, mis koosneb neljast paragrahvist - meile omavad sisulist tähendust neist kaks esimest. Esimene paragrahv "Eesti võib liituda Euroopa Liiduga" annab Eestile võimaluse liituda Euroopa Liiduga. Seda paragrahvi ei saa käsitada kui rahva nõusolekut Euroopa Liiduga ühinemiseks, vaid pigem on tegemist õigusliku takistuse, mis kehtiva konstitutsiooni näol eksisteerib, likvideerimisega.
Kindlasti tuleks küsida rahva mandaati liitumislepingu sõlmimiseks või ratifitseerimiseks. Teatavasti ei luba põhiseadus rahvahääletusele panna välislepinguid, seega võiks rahvahääletusele pandav küsimus olla lihtsalt: "Kas Te soovite Eesti liitumist Euroopa Liiduga?", kuid seda kindlasti pärast kõikide liitumistingimuste selgumist.

Euroopa õigus Eesti omast kõrgemaks

Teine paragrahv sätestab "Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi". Selle paragrahviga muutub õigusteoreetiliselt Eestis õigusaktide hierarhia.
Kui juhindudes kehtivast põhiseadusest omab kõige kõrgemat positsiooni põhiseadus, millele järgnevad välislepingud ja seadused, siis selle paragrahvi jõustumisel võtab prioriteedi Euroopa Liidu õigus, mis on ülimuslik ja vahetult kohaldatav. Vastuolu korral Euroopa Liidu õiguse ja põhiseadusega lähtutakse Euroopa Liidu õigusest. Selle paragrahvi analüüsimisel muutub suhteliselt deklaratiivseks põhiseaduse § 1: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Kui me lähtume liitumislepingust, siis võib kindlalt öelda, et Eesti ei ole suveräänne ja sõltumatu. Kuuludes Euroopa Liitu on Eesti võimuorganid teatud valdkonnas allutatud Euroopa Ühenduste õigusele.
Teatud valdkonnas puudub liikmesriigil üldse otsustuspädevus, teatud valdkonnas tuleb ellu viia Ühenduse poolt väljatöötatud printsiipe. Samuti on võimalik liikmesriigi allutamine teise liikmesriigi seadusandlikule tahtele Euroopa Liidu nõukogus. Need ja paljud teised näited tõestavad, et Euroopa Liidu liikmena ei saa me rääkida täielikust sõltumatusest. Mis puutub rahvasse kui kõrgeimasse riigivõimu kandjasse, siis ka see ei pea Euroopa Liidu liikmesriigina enam paika. Kehtiva põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt ei tunne ta teist kõrgeima riigivõimu allikat kui rahvast. Rahvas teeb otsused rahvahääletustel ja Riigikogu valimistel. Riigikogu on kõrgeim riigiorgan, kes on volitused saanud otse kõrgeima riigivõimu kandjalt ehk rahvalt. Euroopa õigus, mis on ülimuslik ja täitmiseks kohustuslik ning olulisem, kui mistahes rahva otsustus, ei tulene aga riigivõimu kandjast rahvast - seega muutub ka see põhiseaduse lause pooleldi tühiseks.

Põhiseadus kui õiguste deklaratsioon

Kokkuvõtteks peaks ütlema, et need kaks väikest paragrahvi, millega täiendatakse põhiseadust, muudavad suure hulga kehtiva põhiseaduse norme deklaratiivseiks, õigustühiseiks või mitte täielikku regulatsiooni omavaiks. Eelnevalt peatusime põhiseaduse olulisel põhimõttel, nagu suveräänsus. Kuid lisaks sellele toob liitumine kaasa olulisi muudatusi ka teistes peatükkides. Näiteks ei ole Euroopa õigusega lubatud meie põhiseaduse piirang, mille järgi erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti Vabariigi kodanikud.
Samuti on ees muudatused Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Vabariigi Presidendi ja seadusandluse peatükkides. Ainuüksi rahanduse ja riigieelarve peatüki esimene paragrahv, mis sätestab Eesti Panga krooni emiteerimise ainuõiguse, on täiesti mõttetu, sest Euroopa Liiduga liitujail on euro kasutusele võtmine kohustuslik. Kui äsja juubelit pidanud Eesti krooni puhul märgiti, et tõenäoliselt see järgmist juubelit ei näe, siis samamoodi võiks öelda ka kehtiva põhiseaduse kohta. Võib muidugi tõstatada filosoofilise küsimuse, kas 1/3 või 2/3 muudetud seadus on seesama või uus. Sama probleem on tõusetunud ka Eesti riigiõiguse ajaloos 1933. aasta põhiseaduse parandustega, mida hiljemini on hakatud lugema uueks põhiseaduseks, olgugi et muudeti ainult 1/3 sätetest. Selle arvustuse järgi oleks meie kehtiv põhiseadus neljas, mitte kolmas, nagu ma alguses ütlesin.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)