Euroopa põhiseaduse lepingu tulevik ja Eesti

SIIRI OVIIR,      10. mai 2006


Kui Riigikogu otsustab 9. mail Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerida, siis tuleb selgitustöö rahvale suvetööna ära teha.
Euroopa Liit (EL) on jõudnud oma arengus uude ajajärku. Poolsajanditagune eesmärk II Maailmasõja varemetest vanade Lääne-Euroopa riikide kodanikele heaoluühiskondade ülesehitamiseks on saavutatud. Seda heaoluringi laiendati kaks aastat tagasi ka teistele, nõukogude ikkest vabanenud riikidele, sh Eestile. Liiklus oli kahesuunaline – me ka ise püüdlesime Euroopa poole, mida seniajani olime näinud vaid "piltpostkaartidelt" või Soome televisioonist. Töötasime, et tagada omariiklus ja demokraatlik õiguskord – ka see on tehtud, vähemalt sissejuhatus.
Euroopa laienemine toimus ja toimub. 2007. või 2008. aastal liituvad meiega Bulgaaria ja Rumeenia. Kuid, ühtedest hirmudest saime EL-i laienemisega üle, ent teised olid kohe platsis. Vanadel olijatel tekkis kartus oma heaolust tükike loovutada. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus on seiskunud ja janunevad reformide järele. Pelguses töökohti Ida- ja Kesk-Euroopa liikmesriikidele veelgi kaotada loodi "Poola torumehe" müütiline hirmukuju, käibele tuli mõiste sotsiaaldumping.
Kõik loevad raha, nii meiegi – kui palju saame ja kui palju võiksime saada. Veelgi rohkem hakkame raha lugema siis, kui 10–15 aasta pärast rohkem maksma kui saama hakkame. Samas napib meil teavet, kahjuks puudub veel sügav huvigi, millega Euroopa tegelikult, sisuliselt tegeleb. Kui ministrid Brüsselist koju jõudes kõik hea enda saavutuseks ja kõik paha Brüsseli süüks veeretavad, siis pikaajalised tagajärjed on Prantsusmaa ja Hollandi peal näha – Euroopa põhiseaduse leping lükati tagasi, kuna nende riikide poliitikud ei vaevunud tulevikuhirmudes rahvaga piisavalt rääkima ega oma otsuseid põhjendama. Prantsusmaa ja Hollandi "ei"-referendumid olid Euroopale nõudlikuks äratuskellaks. Ärgem tehkem samasugust viga Eestis!
Riigikogu põhiseaduskomisjon otsustas alles mõni kuud tagasi asuda Euroopa põhiseaduse lepingut ratifitseerima. Välisminister põhjendas niisugust sammu arvamusega, et see olevat selge välispoliitiline sõnum meie seisukohast. Kuid, andes sõnumi küll väljapoole, kas siseriiklikult meie rahvas ei tunneks ennast seejuures samamoodi kõrvalejäetuna, kui tundsid seda prantslased ja hollandlased? Kui nii ei mõtelda täna, siis tuleb sellele kindlasti mõtelda homme.
Praeguse valitsuse koalitsioonileppes on sihipüstitus ratifitseerida põhiseaduse leping (p. 23). Püstitus oli asjakohane aasta tagasi. Kuid milline on olukord täna?

Minu käest on Euroopa Parlamendis küsitud põhjendust sellele toimimisviisile (kiirele ratifitseerimisele), eriti arvestades möödunud aasta juuni- ja käesoleva aasta jaanuarikuiseid otsuseid. Otsustas ju Euroopa Liidu Nõukogu peale Prantsusmaa ja Hollandi "ei"-hääletusi võtta järelemõtlemisperioodi põhjalikumaks avalikuks debatiks EL tuleviku üle. Samasuguse otsuse võtsid vastu ka riigi- ja valitsusjuhid 18. juuni 2005. aasta Euroopa Ülemkogul, lubades igati toetada kodanikke, kodanikuühendusi, sotsiaalpartnereid, rahvusparlamente ja parteisid kaasavat arutelu. Samuti lepiti kokku, et 2006. aasta esimesel poolel antakse riiklikele aruteludele hinnang ning otsustatakse jätkamise teed. Nõukogu jälgib kogu Austria presidentuuri jooksul põhiseadusliku lepingu debatti kõikides liikmesriikides.

Euroopa Parlamendi panus

Liberaaldemokraatide fraktsiooni (ALDE) eestvõttel võeti Euroopa Parlamendis 19. jaanuaril 2006 vastu raport, eesmärgiks kasutada järelemõtlemisperioodi kui uut algust, pakkudes välja uue stiili laiapõhjaliseks Euroopa dialoogiks. Aset peaks leidma ulatuslik avalik arutelu Euroopa integratsiooni tuleviku üle. Dialoog peaks selgitama, süvendama ja demokratiseerima põhiseadust puudutavat konsensust, vastama kriitikale ning leidma lahendusi seal, kus ootused on jäänud täitmata. Euroopa Parlament otsustas raportit vastu võttes, et järelemõtlemisperioodi kokkuvõtted tuleb teha hiljemalt 2007. aasta teisel poolel ja et selles etapis tuleks jõuda selge otsuseni, kuidas põhiseaduse lepinguga jätkata.
Järelemõtlemisperioodi arutelude keskne eesmärk on jõuda arusaamisele, kuidas üles ehitada Euroopa, mis parimal võimalikul viisil vastaks oma kodanike ootustele ja vajadustele. Selleks on ellu kutsutud spetsiaalne Euroopa Parlamendi ja rahvusparlamentide ühisfoorum, mille esimene istung tuleb Brüsselis kokku käesoleva aasta 8. ja 9. mail, enne suvist Euroopa Ülemkogu, eesmärgiga anda ülemkogule soovitusi, kuidas liit peaks edasi toimima ja leidma tee suluseisust väljumiseks.
Ootan rahvusparlamentide esindajatelt ärksaid ideid ja selgeid seisukohti, kuidas ehitada ja tugevdada sildu Euroopa ja tema kodanike vahel. 2006. ja 2007. aasta jooksul on kavandatud kolm sellist inter-parlamentaarset foorumit.
24. ja 25. aprillil ütlesid Euroopa tuleviku kohta Brüsselis oma sõna ka kodanikuühiskonna esindajad, nagu näiteks Euroopa Õpetajate Assotsiatsioon (AEDE), Euroopa Ajakirjanike Föderatsioon, Euroopa Üliõpilaste Foorum (AEGEE), Euroopa Kirikute Konverents, Hariduse- ja Kodanikuühiskonna Platvorm, Rahvusvaheline Euroopa Liikumine (EMI), aga samuti ka eurokriitiliste liikumiste Euroopa allianss jpt. Nad rõhutasid, et iga dialoog vajab demokraatlikku infrastruktuuri, "sildu", millele dialoog üles ehitada. Valitsusväliste organisatsioonide roll on sellise "sillana" määrav ja Euroopa kaugenemine oma kodanikest on seotud kodanikuühenduste rolli alahindamisega.

Erinevad võimalused

Põhiseaduse lepingu küsimuses on Euroopa Liidul senist arvestades mitu võimalust. Esiteks, kogu põhiseaduse lepingu projektist loobuda; teiseks, püüda olemasolevat teksti muutmata kujul ratifitseerida selgitustöö alusel; kolmandaks, püüda olemasolevat teksti ratifitseerida seda ümberstruktureerides ja/või muutes ja/või tagasilükanud riikidele lisaklausleid või lisadeklaratsioone pakkudes; neljandaks, eelnõu tekst täielikult ümber kirjutada.
Kuidas kõik täpselt kulgema hakkab, ei tea täna ilmselt veel keegi. Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier esines näiteks hiljaaegu plaaniga nimetada Euroopa põhiseaduse leping ümber Euroopa aluslepinguks. Samuti esitab Saksamaa oma eesistumisajaks (2007. aasta esimene poolaasta) strateegilise plaani, kuidas leping kõikides liikmesriikides 2009. aastaks ratifitseeritud saaks. Nagu eelpool öeldud, on võimalusi mitmeid. Milline neist arutelude tulemusena vastuvõetavaks osutub, ei tea täna veel keegi. Järelikult puudub meie Riigikogul sellest vaatepunktist lähtudes igasugune mõistlik põhjendus ratifitseerimisega ummisjalu kiirustamiseks.

Kuidas teised on käitunud?

Püüdes siiski leida põhjendusi Eesti parlamendi tahtele Euroopa põhiseaduslik leping nüüd ja kohe ratifitseerida, vaatleme teistes liikmesriikides toimuvat.
Seniks on lepingu ratifitseerinud 14 liikmesriiki. Enne Prantsusmaa 2005. aasta 29. mai ja Hollandi 2005. aasta 1. juuni "ei"-referendumit tegid seda Austria, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Leedu, Sloveenia, Slovakkia ja Hispaania. Ratifitseerimisprotsess oli juba menetluses ja otsus võeti mõni päev või nädal hiljem vastu Lätis – parlamentaarselt 2. juunil 2005; Küproses – parlamentaarselt 30. juunil 2005; Maltas – 6. juulil 2005; Luksemburgis – 10. juuli 2005 konsultatiivsel referendumil (välja kuulutatud 3 kuud varem); samuti Belgias, kus seadus näeb ette väga pikaajalise ja mitmeastmelise protseduuri, alustades föderaalparlamendi ülemkojast Senatist, kes langetas positiivse otsuse juba 28. aprillil 2005. Sellele järgnesid föderaalparlamendi alamkoja ja regionaalsete parlamentide otsused. Positiivse lõppakordi andis Flaami parlament käesoleva aasta 8. veebruaril.
Meile Eestis, kes me oleme harjunud kolm seadust päevas vastu võtma, näib selline protseduur põhjendamatu venitamisena, kuid kõikide astmete läbimine tagab teema jõudmise iga kodanikuni.
Pärast erinevatel tasanditel vastu võetud otsustusi kehtestada aktiivne järelemõtlemisperiood on põhiseaduse lepingu ratifitseerimise peatanud Taani, Tšehhi, Soome, Iirimaa, Poola, Portugal, Rootsi ja Ühendkuningriik – kokku 8 riiki, neist 6 varem- ja 2 äsjaliitunut.

Selgitused suvetööks

Euroopa Liidu esimene arengufaas lõppes viimase suurlaienemisega. Täna tuleb uuele pealekasvanud põlvkonnale taas selgitada, milleks meile Euroopa Liitu on vaja. Suuresti on see kommunikatsiooni-, aga ka demokraatiaküsimus. Euroopa Liit tuleb integreerida rahvusriiki, mitte vastupidi.
Vältimaks oma kodanike võõrandumist senisest ühisprojektist, eriti Prantsusmaa ja Hollandi kogemusi arvestades, asendasid ratifitseerimise peatanud kaheksa liikmesriiki hamletliku küsimuse "Olla või mitte olla?" konstruktiivsema küsimusega "Kuidas olla?". Järelemõtlemisaja võtmine peegeldab nende vastutustunnet oma rahva ja tegelikult ka kogu Euroopa Liidu ees.

Kui Riigikogu otsustab 9. mail Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerida, siis tuleb põhjalikum selgitustöö rahvale suvetööna ära teha. Rahakott teavitustööks on valitsuse käes. Lisaks poliitikutele tuleb kaasata eksperte erinevatest eluvaldkondadest, akadeemilisi ringkondi ja kodanikuühiskonna esindajaid. Õigeaegse selgitustöö puudumine tuleb ühiskonnal hiljem mitmekordselt kinni maksta.
Euroopa Liit ei ole Brüssel, vaid 25 rahvusriiki. Loodan väga, et rahvusparlamentide liikmed tunnetavad oma vastutuskoormat ja suurendavad rahvaga ausat debatti pidades usaldust Euroopa vastu. Usaldus, erinevalt andest, ei ole kaasasündinud – usaldus tuleb ära teenida.

Rahakott teavitustööks on valitsuse käes. Lisaks poliitikutele tuleb kaasata eksperte erinevatest eluvaldkondadest, akadeemilisi ringkondi ja kodanikuühiskonna esindajaid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)