Ühiskond „politseiriigi seaduseelnõu“ vastu

IVARI VEE,      06. veebruar 2008


Reedel, 22. veebruaril kell 14 toimub Toompea lossi ees meeleavaldus, kus Riigikogule edastatakse Siseministeeriumi poolt 4. jaanuaril täiendatud ja 12 seadust muutva nn "Pronksiöö eelnõu" vastu kogutud allkirjad. Need antakse üle koos põhjuste loeteluga. Kuni selle ajani jätkub allkirjade kogumine veebilehel www.politseiriik.ee

Eelnõu vastuolus põhiseadusega

Avaliku koosoleku seaduse paragrahvi 3 punkti 1 muudetaks nii: Keelatud on korraldada avalikku koosolekut, mis: on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või kehtiva riigikorra vägivaldsele muutmisele; või põhiseadusliku korra muutmisele.

Sidesõna "või" väljendab selgelt, et avalik koosolek oleks keelatud ka siis, kui ta on suunatud üksnes põhiseadusliku korra muutmisele ega puuduta Eesti Vabariigi sõltumatust.

Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Nõue, et on keelatud korraldada avalikku koosolekut, mis on suunatud põhiseadusliku korra muutmisele, on esiteks juriidiliselt ebatäpselt formuleeritud.

Põhiseaduslik kord on meie seaduste süsteem, mis lähtub põhiseadusest, seega võib eelnõud tõlgendada kui keeldu taotleda avalikul koosolekul mis tahes seaduse muutmist.

Teiseks piirab see sõnavabadust, mida tagab põhiseaduse paragrahv 47. Kõik inimesed võivad rahumeelselt taotleda põhiseaduse muutmist ning selle üle avalikult arutleda. Keeld kasutada seejuures vägivalda on mõistuspärane, kuid praegune sõnastus keelab üldse arutleda põhiseaduse kohasuse üle.

Arutlemise eest karistati stalinistlikus NSV Liidus. Meie ei taha sinna tagasi pöörduda.

Viibimiskeeldu saab anda suvaliselt

Politseiseadust täiendatakse paragrahviga 13-1, mis sätestab muu hulgas, et politsei tohib kuni 12 tunniks (ja seejärel uuesti, või siseministri käsul piiramata ajaks) keelata viibimise täpselt määratud kohas ning ajaks.

Viibimiskeeldu võib kohaldada mitte ainult politseitöö või turvatava isiku turvalisuse tagamiseks, vaid pelgalt "ohu väljaselgitamiseks" ning "ohu tõrjumiseks", muu hulgas avalikku korda ähvardava ohu korral.

Mingeid kriteeriume selle kohta, kuidas avalikku korda ähvardavat ohtu hinnata ja kui suur peab see oht avaliku kogunemise keelamiseks olema, pole seaduses toodud – otsustamine on täielikult politseiametnike pädevuses.

Ennetav vahistamine ja läbiotsimine on võimalikud piisava põhjuseta

Politseiseadust täiendatakse paragrahviga 13-2, mis sätestab muu hulgas, et politsei võib "isiku kinni pidada, sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust" isegi siis, kui toimunud pole veel ainsatki õigusrikkumist.

Isikult vabaduse võtmiseks piisab eelnõu järgi sellest, kui see on vajalik "ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või õiguserikkumise ärahoidmiseks", kusjuures kõigil puhkudel võib isikut kinni pidada kas isikusamasuse tuvastamiseks, viibimiskeelu tagamiseks või vahetult eesseisva kuriteo toimepaneku ärahoidmiseks.

Kõige ohtlikum ülaltoodud punktidest on kinnipidamine pelgalt isiku tuvastamiseks, kuna seda võib kohaldada valimatult kõigi suhtes, seda enam, et isiku tuvastamiseks kinni pidamisele pole seatud mõistlikku ajalist piiri (seega kehtib üldine 48-tunnine piir).

Näo varjamise keeld

See ei heiduta kurjategijat, kuid kahjustab rahuliku meeleavaldaja privaatsust. Avaliku koosoleku seaduse paragrahvile 13 lisatakse punkt 2, mis sätestab, et avalikust koosolekust osavõtjal on keelatud nägu varjava eseme või vahendi kasutamine või selleks spetsiaalselt kohandatud eseme või vahendi valdamine.

Teiste maade praktikas tähendab näo varjamise keeld seda, et seadust kohaldatakse valikuliselt: reaalselt kannavad inimesed nii suvel kui ka talvel lugematut arvu rõivaesemeid (kapuutsid, sallid, vihmavarjud, kübarad, päikeseprillid, nokkmütsid), mis nende näo äratundmise kas raskeks või lausa võimatuks muudavad.

Meeleavaldustel kannavad nad neidsamu rõivaid, nii selleks et ennast külma, vihma ja päikese eest kaitsta, kui ka selleks, et oma privaatsust hoida (näiteks ei soovita, et nende poliitiline meelsus ja aktiivsus tööandjale teada oleks).

Jälitustegevus saab liiga kergeks

Jälitustegevuse seaduse paragrahv 17-1 sõnastatakse ümber, kaotades kohustuse teatada isikule juhtudest, mil tema eraelu puutumatust on jälitustoimingutega rikutud.

Teavitamise kohustuse kadumine muudab jälitustegevuse odavamaks, ning loob eeldused selle laiemaks kasutamiseks.

Elektroonilise side seaduse paragrahv 112 lõiked 3 ja 4 hakkavad nõudma, et sideoperaator annaks reaalajas infot oma võrgus paiknevate terminalseadmete asukoha kohta. See muudab võimalikuks isiku jälitamise mobiiltelefoni järgi ilma kontoris laua tagant tõusmata.

Elektrishokirelv on pelgalt "vähem surmav"

Politseiseadust muudetakse paragrahvis 14-1, kus luuakse uus politsei erivahendite nimekiri, mis nimetab "aktiivse kaitse vahendite" hulgas (seega käeraudadega samal tasemel) elektrishokirelva.

Elektrishokirelva ehk taseri tööpõhimõte seisneb selles, et ohvri pihta tulistatakse kaks 50 000-voldise laenguga nooletaolist kidaga elektroodi, mis on relva külge kinnitatud maksimaalselt 10-meetriste juhtmetega.

Toimet ei saavutata pelga elektrishokiga, vaid edastatav vool on moduleeritud viisil, mis sunnib närvirakke end üle pingutama (saatma lihastele kontrollimatu kokkutõmbumise signaali). Eriti ohtlik on, et korduv või pikem taserilöök pärsib närvirakkude võimet lihaste juhtimist uuesti alustada.

Taserilöök peatab ajutiselt hingamise ja häirib tõsiselt südametegevust.

Kuigi politsei väidab, et tegu pole surmava relvaga, on Amnesty Internationalile teada üle 250 juhuse, kus inimesed on elektrishokirelva kasutamise tagajärjel hukkunud. Eriti ohtlik on see relv haige südamega inimeste puhul; enamik surmajuhtumitest ongi sellega seotud.

Tegemist on pipragaasist kuni sada korda kallima vahendiga, mis on suuteline vaid üheks lasuks, ning seejärel sobiv vaid sihtmärgi eluohtlikuks, jälgi mitte jätvaks piinamiseks. Meie arvame, et selline vahend ei peaks politsei varustuses olema.

[esiletõste]

Riigikogu õiguskomisjoni liikme Kalle Laaneti kommentaar

Kogu nn Pronksiöö seaduseelnõude pakett piirab kõige otsesemalt inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Isikuvabaduste piiramine saab kõne alla tulla vaid erandjuhtudel, kui on ohus Eesti riigi julgeolek ja avalik kord. Sellised erandjuhud tuleb fikseerida seadusega ja väga täpselt määratleda, millistele tunnustele need erandjuhud peavad vastama, et õiguskaitseorganitel oleks õigus kasutada nn. erimeetmeid.
Erimeetmete kasutamise loa väljaandjaks saab olla vaid siseminister, kellel lasub poliitiline vastutus.
Eelnõu see osa, mis puudutab väljendit „ või põhiseadusliku korra muutmisele" on juriidiliselt ja redaktsiooniliselt vildakas (saan oletada eelnõu koostaja tahet, kuid sõnastusest seda selliselt välja ei loe).

[fototekst]
TERRORIST VÕI VABADUSVÕITLEJA? Vanemad inimesed mäletavad aegu, mil mööda öiseid tänavaid sõitis kinnine veoauto, millega viidi ära teisitimõtlejaid-rahvavaenlasi ja terroriste. Hiljem said neist kurikaeltest vabadusvõitlejad ja kommunistliku rezhiimi ohvrid. Ka täna õigustatakse paljusid inimsusevastaseid tegusid terrorismiohu ning demokraatia integreerimisega. Kuigi suurem osa meie kodanikest in seaduskuulekad ega plaani põhiseadusliku korra vastu meelt avaldada, tekitab politseivõimu suurendamine kõhedust.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)