Baikali kaudu Tallinna Vene Teatrisse

Remsu on pärast piiride avanemist jõudnud peaaegu kogu maakerale ringi peale teha, aga ometi muutus temagi Baikali ääres mõtlikuks. Reisiraamatu fotode autor Tiit Pruuli kirjeldab oma reisikaaslase Baikali-nägu nii: „Aga sellist Olevit nagu siis, kui me jõudsime Baikali äärde, olen näinud harva. Ta istus Listvjanka sadama kail ja lihtsalt vaatas. Istus ja vaatas, nagu poleks seda järve varem näinud. Siis sain aru, et Baikal on tõepoolest püha järv."

Baikali lugu on kirja pandud sooja ja südamliku huumoriga. Ja kellele ei ütle midagi sõnad „püha järv" ja „Siberi loodus", siis on ehk nad midagi ometi kuulnud šamaanidest ja nende iidsetest kommetest ning ehk sellestki, et kusagil seal on olemas burjaatide maa, mis alles ootab riigiks saamist.

Ilmselt on meie rännumeestel

lihtsam reisida kauge Baikali äärde, kui ületada neid sisemisi tõkkeid, mida oleme ise kahekümne aastaga püsti pannud. Nii tunneb Remsu küll hästi minevikku, aga veidi vähem olevikku.

On loomulikult huvitav lugeda, et Baikali kaldal pole üksnes dramaturg Vampilovile püstitatud ausammas, vaid Listvjanka on tegevuspaik ka Jules Verne´i 1876. aastal ilmunud ulmeromaanile „Michael Strogoff", mis tõlgiti vene keelde Ivan Turgenevi algatusel (eesti keeles ilmus see teos 1933. aastal „Looduse Kuldraamatu" sarjas pealkirja all „Tsaari kuller" ja 1994. aastal kordustrükina). Sellest romaanist on tehtud 12 filmiversiooni, lisaks kaks sarja - üks Brasiilias ja teine Prantsusmaal.

Uhke kirjanduslik minevik on Baikalil tõesti, aga oleviku kohta väidab kirjanik Remsu ekslikult: „Vampilovi näidendeid on lavastatud Eestiski ja mulle meeldib väga nende sügav inimlikkus. Praegu saab neid vaadata eelkõige New Yorgis ja mujal, Eestis kahjuks mitte. Paganas, sedasi lõikame me end maailmast ära!"

Pagana õige, Remsu,

aga Tallinnas Vabaduse platsil on teater, mis eestlastele viimasel ajal märksa kaugem ja salapärasem kui püha Baikal. Teater, mille kohta kultuuriminister Rein Lang on poetanud nii põlglikke sõnu, et ükski endast lugu pidav eestlane sellesse teatrisse heal meelel ei sisene. Ometi juhtub selles teatris aeg-ajalt veel müstilisemaid asju kui Šamaanitari kaljul.

Näiteks siis, kui etendub Aleksandr Vampilovi „Vanem poeg", kus ühes peaosas publikulemmik Sergei Tšerkassov, kes järjepidevalt teeb vene luulet tutvustavaid emotsionaalseid ja sisukaid õhtuid kohvikus „Puškin". Viimati 21. aprilli õhtul - satiirikust ja lüürikust Saša Tšornõist, vene emigrandist, keda kaasaegsed pidasid möödunud sajandi üheks kõige teravmeelsemaks kirjanikuks ja kellest eestlased teavad nii vähe. Jälgige vaid, missugused luuleõhtud on Tšerkassovil ka edaspidi kohvikus „Puškin" kavas, ja te ei kahetse!

Vene Teatri mängukavas

on veel ka Aleksandr Volodini „Viis õhtut" (meenub Nikita Mihhalkovi populaarne filmivariant!) meie tuntud teatri- ja tantsustaari Aleksandr Ivaškevitšiga, kelle peaosa filmis „Jaroslav. Tuhat aastat tagasi" tegi ta Venemaal peaaegu sama kuulsaks kui püha Baikali.

Ometi on Tallinna tänavail mõttetu eestlastelt küsida, kes on see Aleksandr Ivaškevitš, keda hindavad mitte ainult meie venekeelsed vaatajad, vaid varsti pool Euroopa asjatundlikku filmipublikut, ning kes saab peatselt maha uue filmiga.

Vene teisi dramaturge, mitte ainult Vampilovit, kohtab sageli ka külalisetendustel. Kahjuks vaid neil Tallinna territooriumidel, kus publiku seas eesti keel ei kõla. Tõesti kahju, sest need etendused on sageli maailmatasemel.

Sageli, aga mitte alati. Jah, siia tuuakse aeg-ajalt ka teatrialast rämpsu, eriti neis lavatükkides, mis vaid kuulsuste najal püsti püsivad. Eestlaste jaoks aga puuduvad enamasti kõik eristamisvõimalused ja reklaam. Meie teatrieksperdid venekeelsete etenduste puhul eestikeelseid soovitusi ja nõuandeid ei jaga.

Viimase aja meeldivaim teatrielamus

oli mul Elena Jakovleva esinemine 9. aprillil Nokia kontserdimajas antud külalisetenduses „Paberabielu ehk mitte-abielu kroonika", sest Ganna Slutski ja Sergei Bodrov (vanem) olid kirja pannud väga huvitava, isegi veidi vampilovliku loo, ootamatute süžeekäänakute ja veelgi üllatavama lõpuga, mis esialgse Ameerika unelma pilamise muutis liigutavaks tragikomöödiaks. Aga keda huvitaks veel dramaturgid, kui kohale tuleb Makovetski ise? Ja veel vähem suudab publik meenutada kunstnik Anastassia Nefedova nime, kuigi mitmed naerupursked tekitas saalis just tema kunstnikutöö - kasvõi see vaimukas „pruudiloor", mis meenutas pigem indiaanlaste peakatet. Mõjuv oli ka lõpukujundus, kus sureva peakangelase rüü sulas tagaplaaniga kokku.

Kui uurisin noortelt vene teatrihuvilistelt, miks nad kulutasid raha suhteliselt kallile külalisetendusele, oli vastus ühene: peibutiseks polnud lavastaja Aleksandr Ogarev ega ka mitte näidend ise nagu vanasti Vampilovi teatritekstid, vaid hoopis telestaarid. Etendusele tuldi niisiis ikka vaid Makovetski ja Jakovleva pärast.

Järgmine võimalus samal laval kuulsaid vene staare näha oleks Moskva teatri „Sovremennik" külalisetendustel:

7. juunil on Ingmar Bergmani „Sügissonaadi" peaosas nõukogude filmides kuulsaks saanud Marina Nejolova,

8. juunil mängitakse Rodion Ovtšinnikovi satiirilist komöödiat „Head uut aastat...".

Kui eestikeelsed kodanikud

ise välja ei uuri, mida kõike meie kallid kaasmaalased Tallinnas ja mujal venekeelses kultuurielus toimetavad, siis lõikame end tõesti maailmast ära! Lõikame end ära olevikust, elades edasi meie poliitikute loodud minevikus, kus vene keel tohib olla vaid „okupantide keel", mitte Vampilovi, Tšehhovi ja Dostojevski oma.

Venemaa kultuurielu on igatahes vilgas ja äärmiselt erinev, mitte nii üheplaaniline, nagu meil kiputakse arvama.

Julget avastamisindu kõigile vapratele rändajatele, et nad kord püha Baikali äärest ka meie Vene Teatrisse jõuaksid (eestikeelne tõlge on muide alati saadaval)!

REET KUDU, kirjanik

fotoallkiri]

RÄNDAJA: Kirjanik Olev Remsu on pärast piiride avanemist jõudnud peaaegu kogu maakerale ringi peale teha.

Jaga |