Keskerakond keeb – aga valige õige strateegia ja taktika!

Aasta 2015 tõi poliitikasse uusi tuuli. Parlamenti pääses kaks uut erakonda, kellest palju oodatakse ja loodetakse. Vabaerakond ja EKRE on tülikad pisikesed pinnud kartelliparteide tagumikus, ning sellistena demokraatia edendamisel hädavajalikud. Nende erakondade juhtpersoonid ei tohi ennast lasta häirida peavoolumeedia rünnakutest või ajutisest toetusekõikumisest. Kui nad oma agendat järgides kindlalt edasi rühivad, siis langeb järgmistel valimistel nende kaukasse vähemalt kolmandik kogu häältesaagist.

 EKRE-t kummitab küll ühe-teema-erakonnaks jäämise oht, kuid hinnates Martin Helmet noore põlvkonna üheks säravaimaks poliitikuks, tajub ta seda ka ise, ning EKRE päris kindlasti laiendab oma ampluaad. Mida näilisemaks muutub Eesti iseseisvus, seda rohkem eestimeelseid mõtlejaid EKRE taha rivistub.

 Vabaerakond korjab endale hingevaakuva IRL-i hääled. See on üsna automaatne protsess, nii nagu ma oma tutvusringkonnas aru olen saanud. Ning kui koomilist siniste sokkidega titte veel pikalt peaministritoolil oleskleda lastakse, tuleb Vabaerakonna toetuse ülejäänud tõus nendelt tänastelt Reformierakonna fännidelt, kes oravapartei toiduahelasse ei kuulu.

 IRL? Kui IRL järgmisteks parlamendivalimisteks veel hingitsebki, siis valimiskünnist ületada ei suuda.

Mitte põlvkonnavahetus poliitikas, vaid tagasiminek

Põlvkondade vahetus kartellierakondades (sotsid, oravad, irlikud ja kesk) ei ole üldjuhul tähendanud ei uusi tuuli ega näoga valijate poole pöördumist.

 Ainus, kes oma esilekerkimisega rõõmustada suutis, on Jevgeni Ossinovski. Kuid tema suvine mässukatse suruti maha. Oligarhist isa osutus komistuskiviks, mis katkestas üle aastate esimese tõeliselt intelligentse ja võimeka noorpoliitiku tõusu peaministritoolile. Jah, Sven Mikser on ka hästi haritud, kuid juhtimisvõimetust näitab tema tagandamine erakonna esimehe positsioonilt.

 Olles mõttes läbi analüüsinud praeguste noorpoliitikute nimekirja, tuleb tõdeda, et säravaid isiksusi, kelles ainest riigijuhtimiseks, on vaid kaks: Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski. Noorema generatsiooni teravad pliiatsid eelistavad poliitika nime kandvasse, halvasti lehkavasse loiku mitte astuda. Stagnatsioon, korruptsioon ja klišeed on kolm vaala, millel tänane Eesti poliitika baseerub. Jälgige Taavi Rõivase, Kadri Simsoni või Sven Mikseri kõnemaneeri, kuulake nende väljenduslaadi, ning te avastate, et suurt erinevust neil polegi. Kes ikka on liiga kaua Toompeal olnud, sellest normaalset inimest enam ei saa. Sest Toompeal olles on tähtis võim, portfell ja võimsamate kiitused ning õlalepatsutused. Vastutus oma valijate ees meie poliitikutel puudub ning neid tagasi kutsuda pole võimalik – seega muutub valija kohe peale valimisi Eesti poliitiku jaoks teisejärguliseks. Valimisseaduse muudatus oleks selle protsessi peatamiseks vägagi asjakohane.

 Jevgeni Ossinovskile jõudis kohale, et liigne demokraatia on kui kahe teraga mõõk, mis oskamatul käsitsemisel võib sind ennast vigastada või koguni tappa.

 Oleks Ossinovski olnud sotside suvise volikogu ees jõulisem ja konkreetsem – siis oleks meil täna hea peaminister! Kadri Simson oleks talle nii ihaldusväärsel ministrikohal ning koalitsiooninõukogu esimees Edgar Savisaar saaks valitsusliidus juurutada demokraatiat moel, nagu seda viimati juurutati Siim Kallase valitsuses. Perekond Rosimannus tegeleks täna Arsenali keskuse arendamisega Koplis ning Taavi Rõivas kustuks vaikselt ajaloo annaalidest kui piinlik eksitus või lihtsalt tööõnnetus, mida ta ju ka tegelikult on.

 Muide, uuema aja Eesti poliitikale tagasi mõeldes ei ole ma enam kindel, et demokraatia mulle nii väga meeldib. Miskipärast on Eesti poliitika (pärast laulva revolutsiooni harjal riiki juhtinud poliitikute lahkumist) muutunud rohkem bütsantslikuks kui Euroopa riigile kohane.

 Ei arva ma küll Pätsi moodi, et eesti rahvas oleks haige ja vajaks ravi, kuid kohati võib tarkade ja visiooni omavate juhtide poolt läbi viidav kõva käe poliitika olla nii riigile kui ka rahvale (ja rahvusele!) kasulikum kui saamatute tühisuste poolt sõnades viljeldav demokraatia – mis tegelikult hoopis tähendab hallide kardinalide diktatuuri.

Keskerakond vajab kõva käega, kuid karismaatilist liidrit

Heitkem korra pilt aegruumi, kus Keskerakonna kongress toimub.

 Euroopa Liit ei ole juba mõnda aega enam see riikide liit, millega ühinemiseks Eesti inimesed 2003. aasta referendumil oma „jah”-sõna ütlesid. See Euroopa, mida me otseülekandes näeme, ägab meile võõra ja vaenuliku sissetungijate massi all. Brüssel on näidanud oma täielikku abitust sissevoolava probleemi lahendamisel.

 EKRE on praegu Toompeal ainus jõud, kes suudab kõnetada ka rahvast.

 Peaministri populaarsus on küsitluste järgi langenud kriitilise 7% juurde. Presidendi populaarsust ei juleta enam ammu uurida.

 Lõhe valijate ja valitavate vahel on kärisenud nii suureks, et välistada ei saa ei massimeeleavaldusi ega üksikute ullikeste meeleheitlikke vägivallaakte neid päevast päeva mõnitavate poliitikute vastu.

Sest kui ikka Toompea norib järjest teravamalt oma valijate käest muhku, siis peab ta ju selle ühel hetkel ka saama? Paratamatus.

 Pingelises ajahetkes, kus meie majandus seisab ja väljavaated helgemaks tulevikuks puuduvad; kus eestlased rändavad välja ja tulnukad hakkavad sisse voolama; kus omariiklus huvitab veel ainult üksikuid südametunnistusega entusiaste ja missioonitundega eruohvitsere – kõige selle taustal on Keskerakonna reiting kõikidest erakondadest kõige parem.

 Peavoolumeedia pühendab vähemalt veerandi oma kogumahust Savisaare süstemaatilisele materdamisele, ning seda juba aastaid. Aga kõigest sellest hoolimata jääb Keskerakonna valija endale kindlaks. Fakt, et Riigikogu valimistel saavad osaleda vaid Eesti kodanikud, pole ka mitte vähetähtis. Kui Keskerakond saab endale nõrga juhi, siis on see vesi tugevate liidritega EKRE veskile. Nõrk juht ei suurendaks mitte kuidagi eestlaste osakaalu Keski valijate seas, mitte ühegi valemiga. Ja täna on küsimus pigem venekeelse valija hoidmises kui eestikeelse valija meelitamises.

Reformierakonnale punane kaart

Reformierakond kaotas kevadistel valimistel parlamendis kolm kohta. Pideva turmtule alla surutud Keskerakond võttis Toompea saalis ühe koha juurde.

 16 500 häält, millega Reformierakond Keskerakonda edestas, tulid arvatavatest manipulatsioonidest e-häältega. Eesti vanureid tabab iga nelja aasta tagant meeletu arvutibuum, koos sooviga oma ID-kaarti kasutada. Zombide armee tormab arvutite taha valima. Tõestada pole seda arvutipettust võimalik, sest serverid hävitatakse juba mõni päev peale valimistulemuste väljakuulutamist.

 Iga Keskerakonna kongressil osaleja peab endale aru andma: nii Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna kui ka EKRE eesmärgiks on Eesti riigi vabastamine Reformierakonna diktatuurist! Ah et kuhu jätsin IRL-i? IRL sööb peost sellel suuremal partneril, kes parasjagu võimul. Kui Juhan Partsi lähetamine Brüsselisse ei õnnestu, on irlikad järgmisel päeval Keskerakonna ukse taga...

 Kuid et sotsid praegu ei ole valmis uueks võimuhaaramise katseks, siis tuleb seda teha suurimal opositsiooniparteil.

 See tähendab, et Keskerakonna juhil, keda iganes kongress ka ei valiks esimeheks, peab olema kohene valmisolek minna Eesti riigi tuleviku nimel Reformierakonna vastu. Mis tähendab valmisolekut poliitiliselt kallutatud jõustruktuuride neutraliseerimiseks; see tähendab initsiatiivi kutsuda vestlema välisriikide saadikuid ja neile selgitada kavandatavaid samme (mitte jooksma ise Kentmanni, Wismari või Tõnismäe saatkondadesse alandlikult aru andma).

 See tähendab valmisolekut puhastada ministeeriumid ja ametkonnad sinna aastate jooksul kogunenud poliitnägudest ning komplekteerida riigiaparaat oma ala spetsialistidest.

 Kuid see tähendab ka valmisolekut peatada pagulaste vastuvõtmine seniks, kuni me ei suuda kontrollida oma piire ega välja sõeluda võimalikke terroriste.

 Nõrgim lüli uues, valimiste vahel loodavas valitsuses, on sotsid. Kuid Ossinovski annab lootust – andkem talle aega. Ei Mikser ega Rõivas ole iseseisvad poliitikud; neid juhitakse.

 Suurim viga, mida Keskerakond saab teha, ongi see, kui ta valib ennast juhtima Mikseri- või Rõivase-taolise, kolmandate isikute/poolte poolt juhitava käpiku. Nii et – küsige endalt, lugupeetud kongressidelegaadid, kui sõltumatu ikka on üks või teine erakonna esimehe kandidaat!

Keskerakonda saab juhtida vaid suverään, kes austab oma valijate tahet.

Muide, ma arvan, et astmelise tulumaksu mantra võiks lõpetada, sest praeguses Reformierakonna riigis moodustavad keskklassi põhiosa ametnikud ja riigiteenistujad. Polegi seda maksu eriti kelleltki võtta, kui pool miljonit töötajat teenib viiesaja euro ringis kuus? Tänu oravate oskamatule majandamisele ei sarnane Eesti ühiskond ju mitte Põhjamaadele, vaid pigem Ladina-Ameerikale.

 Küll aga tuleb maksustada korporatsioonid, kes on Eestist teinud endale kena sinimustvalge rahalehma, siinsele ühiskonnale mitte kui midagi vastu andmata.

Tunnistan ausalt, et kui 2011. aastal kandideeris Edgar Savisaare vastu Jüri Ratas, siis hoidsin ma Ratasele pöialt, sest Jüri võidu korral toona oleks Keskerakond täna peaministripartei ja kollane katk Reformierakonna näol ei ohustaks Eesti kui rahvusriigi püsimajäämist.

Kuid 2015. aastal on olukord hoopis teistsugune. Reformierakond hoiab võimust kinni kümne küünega ja vahendeid valimata. Euroopalikule demokraatiale mitte omaselt kasutab ta selleks jõuametkondi, seades valitsuse vahetudes löögi alla ka jõustruktuuride ausad, poliitilisest korruptsioonist puhtad politseiohvitserid ja riigiprokurörid.

Keskerakond, milles on vähemalt viis erinevat tiiba ja kus liidrivahetus toimuks niikuinii lähema paari aasta jooksul, vajab ennast juhina tõestanud, autoriteeti omavat, karismaatilist liidrit.

Kaalul on ei rohkem ega vähem kui Eesti demokraatia saatus, sest väljaspool kongressisaali on liiga palju neid, kes huvitet Keskerakonna killustamisest või siis nõrgast juhist.

 Selles mõttes lasub igal Keskerakonna esimehe kandidaadil (sh Savisaarel) eriline vastutus. Ta vastutab Eesti eest! Vastutus pisikese perifeerias asuva rahvusriigi tuleviku eest, mille eluvõime on noorte võimufanaatikute saamatus ja rumalus tõsise kahtluse alla seadnud.

JAKKO VÄLI, kolumnist

[esiletõsted]

JAKKO VÄLI: Keskerakonna juhil, keda iganes kongress ka ei valiks, peab olema kohene valmisolek minna Eesti riigi tuleviku nimel Reformierakonna vastu.

 Küsige endalt, lugupeetud kongressidelegaadid, kui sõltumatu ikka on üks või teine erakonna esimehe kandidaat!

Jaga |