Rahva sekka paavstina või Karl Vainona

ESTER SHANK,      27. juuni 2001



Tipp-poliitik võib trammi sattuda, kuid seda vaid meediasündmuse korraldamiseks. President juhtub rongiga sõitma, kuid ainult Karl Vaino vagunis. Pole ka imestada, kui ta tunneb kaasmaalast sama vähe kui tundis Vaino eestlast.

Milleks teile rong? Punktist A punkti B võib igamees ju ka autoga sõita. Rongis jõude istudes tulevad inimesele aga igasugused ohtlikud mõtted pähe…
Reisirongis Rapla ja Tallinna vahel arutasid ühel maihommikul kolm keskealist meest surmtõsiselt Eesti poliitikat. Kõigepealt süvenesid Euroopa Liitu puutuvasse, ilmutades informeeritust ja selgeid seisukohti. Jäin neid täiesti keskmiste maameeste moodi arutlejaid salamisi kuulama.

Ajakirjanik rahvaga nõus

Jutt läks ühe ja teise poliitiku tarkusele ja usaldusväärsusele. Noh, neis hinnanguis polnud kuigi palju positiivset, kuid neid võis suuresti ka maitseasjaks liigitada.
Küll aga pidin 100% meestega nõustuma, et väga palju leidub inimesi, kes tahavad võimule pääseda, aga märksa vähem on neid, kes tajuvad ja suudavad kanda võimuga kaasnevat vastutust.
"Trügivad üksteist jalust maha, et Toompeale saada, aga kui ükskord seal on, siis hakkavad hädaldama: miks te meid nii palju kritiseerite, selle asemel võiksite nõu anda, mida tuleb teha," kõlas meeste etteheide.
Parasjagu oli avalik kõneaine Mõisa deal Savisaarega. Rongikaaslased liigitasid selle rubriiki "võimuihalus iga hinna eest" ning tegid otsuse: kui Savisaar hakkab Mõisaga koostööd tegema, siis kaotab Keskerakond suure osa oma valijatest, kes peaksid seda iseenda reetmiseks…
Rongijutud meenusid nädalapäevad tagasi pärast suure näitleja Anthony Quinni lahkumist. Üks tema kehastatud kangelasi oli paavst, kes teeb teoks vastupandamatu soovi minna incognito Rooma tänavaile, et hoomata inimeste muresid. Rahva hulgast ammutab ta juhiseid ja tugevust oma vastutusrikka rolli täitmiseks.
Vaevalt Eesti poliitik niisugusele mõttele tuleks. Rongis ju ühtteist kuuleks, aga mis kuulduga peale hakata? Ei, rongiga poliitik igatahes ei sõida; rong tuleks tema arvates üldse likvideerida. Üks praegune minister, siis veel ajakirjanik, imestas mõni aasta tagasi telesaadet juhtides: milleks meile üldse need rongid, kui autoga on ju ometi palju mugavam sõita!?
Küll võib tipp-poliitik trammi sattuda, kuid seda vaid meediasündmuse korraldamiseks. Ja president juhtub ehk isegi rongiga sõitma, kuid ainult Karl Vaino vagunis. Seetõttu pole ka imestada, kui ta tunneb kaasmaalast sama vähe kui tundis Vaino eestlast, nii et julgeb soovitada asjad puust ja punaseks teha. (Oh, oleks ta vaid rongis neid mehi kuulnud!)
Nii ongi, et poliitikud mängivad oma liivakastimänge, teadmata või sootuks huvigi tundmata, mida arvab kõigest toimuvast valija.

Valige mind, mitte mu sõpru!

Ikka ja jälle väidetakse, et valimistel võidavad pigem isikud kui põhimõtted, st erakonnad. Kui see tõesti nii on, siis paaril selgel põhjusel: põhimõttelisi erinevusi parteide vahel pole sageli üldse võimalik kindlaks teha, sest neid ei olegi; või ei taheta neid esile tuua, sest see jätab igaks elujuhtumiks ja mis tahes koalitsiooniks kõik teed valla. Viimasest annab otsida puhtamat näidet kui Mõõdukad.
Usun, et enamikul valijatest on veel meeles, et samad poliitikud, kes leiavad nüüd õige aja olevat end sotsiaaldemokraadiks nimetada, on seda mitte just kaua aega tagasi juba teinud. Ent vahepealsed aastad ei olnud sots-olemiseks soodsad. Moes oli parempoolsus ja siis võeti endale ka mõõdukam nimi. Nüüd aga "ei häbene enam inimesed Eestis olla sotsiaaldemokraadid", nagu erakonna värske liider Ilves Eesti Ekspressile kuulutas. Ikka häbenemata.
Eks too liidrivahetuski olnud üks moondusvõte, millega ei muutu partei ideoloogid ega nende tegutsemispõhimõtted.
Meenutagem, kuidas käitus see seltskond Laari esimeses valitsuses. Oli suvi 1994 ja jagelemine rahva vara üle võimuliidu lõplikult tülli ajanud. Valitsusest lahkusid liberaaldemokraadid, seejärel vabariiklased. Alles siis, kui rublaskandaal enam Laarile võimalust ei jätnud, läksid sotsid. Ja kuidas seletasid nad oma lahkumist? "Isamaa soovib tihendada koostööd Maksumaksjate Ühinguga, mille juht Siim Kallas propageerib parempoolset majanduspoliitikat," süüdistasid nad avalikult. Kuid pisimgi maailmavaateline lõhe ei seganud sobival hetkel astumast uude liitu sama Kallase ja Laari ning parempoolse majanduspoliitikaga.
Nii töötas küll oma eesmärgile üksnes vastu Postimehesse organiseeritud lugejakiri, mis teatas, et "Mõõdukatel on selged ja konstruktiivsed eesmärgid". Äsjase valitsuskriisi ajal olid just Mõõdukad valmis ükskõik mis tingimustel valitsusse jääma.

Tahtmatu enesepaljastus

Nõnda on kujunenud olukord, et koostöö isegi programmiliselt lähedase erakonnaga tähendaks osa oma põhimõtete (ja valijate) hülgamist. Kuid poliitikas tehaksegi vist kompromisse sageli au arvelt.
Auküsimuse teine tahk on partei vahetamine. Rahvaliitlane Toomas Paur kirjutas kuu-poolteist tagasi samast 1994. aasta valitsuskriisist. Ta leidis, et nende kavalpeade kohta, kes toona rusikat viibutades Isamaast lahkusid ja uue partei asutasid, arvas rahvas: "Vaat kus ausad poisid!"
Ega ikka arvanud küll. Pigem annab keskmine eestlane vastupidise hinnangu: ülejooksik on reetur ja paljastab vaid oma põhimõttelageduse. Tavakäsitluses on aus kommunist tunduvalt väärikam tegelane kui kolmekordne värvivahetaja.
Võibolla on hinnanguis poliitikutele üldse tubli annus umbusaldust (aga selles on nad küll ise süüdi). Samas eristab terve talupojamõistus suurepäraselt teri sõkaldest. Valijale on üha tähtsam, milliseid seisukohti partei kaitseb, kuivõrd juhinduvad neist parteilased ise ja kas nad on selles järjekindlad. Ka tookord rongis rääkisid kolm meest põhimõtete reetmisest, mida rahvas ei andestaks.
Eriti ettevaatlik tuleks poliitikas olla aga niisuguse enesepaljastusega, millega sai hakkama Ants Tamme, teatades 23. mai Kesknädalas: "Hoolimata mõnesugustest isikutevahelistest erimeelsustest on meie erakondadel (EPE ja Rahvaliit - E.Ð.) ühist enam kui erinevat…"
Milleks siis üldse uut erakonda teha?! Nagu meil neid veel vähe oleks. (Ja muide, kas olen õigesti aru saanud, et kõigepealt asutas Tamme Eesti Pereerakonna ja seejärel ka Pensionäride Erakonna?)
Paraku iseloomustab eeltoodud tsitaat suurepäraselt Eesti poliitikat ja parteielu. Selle üheks tunnusjooneks on, et erakonnad ja poliitikud (end poliitikuteks pidavad isikud) tegutsevad mitte rahva ja riigi, vaid eneste huvides.
Inimesed rongis taipavad seda suurepäraselt. Järelikult tuleb neilt ära võtta seegi elu üle arutamise koht, nagu on läinud enamiku avalike tribüünidega. Et kellelegi läheb rongi vaja ka liikumiseks, selle peale on juba raske tulla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)