Härra Benno otsib kodu

HEIMAR LENK,      04. detsember 2002


Seitsmendat aastat ootab Nõmme sundüürniku lahtivõetud mööbel helget päeva, mil peremees laua jälle keset põrandat tõstaks ja pestud särgid riidekapi riiuleile ritta seaks. Kuid see päev on visa tulema. Oma toanurka pole 69 aastane mees tänaseni suutnud leida. Ka kohalik omavalitsus on omandireformi julmade paragrahvide vastu jõuetu.

Benno Remmert käib mööda Nõmmet, tähtsamad paberid igaks juhuks kilekotiga kaasas, sest juhuslik kodu pole alati teab kui kindel. Kaunimad aastad oma elust saatis ta mööda endise Silikaadi sauna lähedal Orava tänaval, kus ühe hoovi mändide varjus asus tema kodu. Tolleaegne riik oli talle kena korteri andnud. Mehel oli ametlik order taskus ja ta tundis ennast väärika kodanikuna, kellel nii seaduslik eluase kui töökoht olemas. Välk lõi turvalisse ellu sisse 1993. aastal, mil Orava tänava maja tagastati endiste omanike järeltulijaile.

Kolmas korrus etem kui teine

Benno ei saa tänaseni aru, milline korrus omanikele rohkem meeldis, kas teine, kolmas või hoopis esimene. Teda väntsutati nende aastate jooksul kõigi korruste vahel. Kord oli ta omaniku pojal ees, siis omanikel endal, siis tuli remondi eest asjad kokku pakkida ja pööningule viia. Kolm aastat jooksis ta oma asjadega üles-alla, teadmata, kuhu neid peremeeste eest peita.
Vahel pakub lahendusi elu ise, kuigi mitte parimaid. Omanikust õde ja vend läksid omavahel riidu, jõudsid kohtusse ja maja anti lõpuks õele. Oli 1997. aasta sume augustiõhtu, kui õest pärisomanik sundüürniku teise korruse toa uksele koputas: "Ma olin just maalt tulnud ja närve puhanud, muidu poleks ehk kuuldud sõnu vastu suutnud võttagi," meenutab Benno seda suveõhtut. "Helge ütles, et hakkab majas suurt remonti tegema, koligu ma jälle kolmandale korrusele, kuid veel parem, kui üldse jalga laseksin," räägib mees ja vaatab toimetuse põrandale. Benno ei nuta, kuid kaugel ta sellest ka ei ole. Kui Nõmme sotsiaalmaja poleks ajutist ulualust pakkunud, oleks mees ammu tänaval, prügikastide kõrval.

Seitse aastat järjekorras

Need aastad on Bennost teise inimese teinud. Ta on kibestunud ja muutunud kinniseks. Oodata oma tuba 1994. aastast peale ja ikka võõras nurgas magada, see pole lihtne. Ta ei süüdista Nõmme linnaosa valitsust, sest mõistab, et neilgi pole elamist kusagilt võtta, ega ka Nõmme sotsiaalmaja, mille ühes toast ta taas välja aeti ja spordiinstruktori kabinetti paigutati. Benno on sotsiaalmaja juhtkonnale sellegi eest tänulik, et talle praegu ajutist ulualust pakutakse.
Mees lihtsalt ei mõista, milles ta süüdi on. Miks peab ta kannatama. "Ma olen ausalt elanud ja tööd teinud. Ausalt omale korteri saanud ja ausalt selle ka ära andnud," arutleb ta ülekohtu üle. Omandireformist ta aru ei saa. "Kui ühele antakse maja tagasi selle hinnaga, et teine tänavale aetakse, siis pole see ju õiglane," arutleb ta Eesti riigi olemuse üle, kuid aru sellest saada ei suuda. Bennot ei lohuta ka minu seletus, et tema saatusekaaslasi on Eestimaal ligi viiskümmend tuhat. Mitukümmend tuhat perekonda on Isamaaliidu juhitud valitsuse ajal jäetud saatuse hooleks.

Elutöö eest korterit ei saa

Seitsme aasta jooksul on Benno kodu leidmiseks kõikvõimalikke trikke teinud. Oksjonidki läbi käinud. "Szolnoki kohviku lähedal pandi ühetoaline külm korter välja 7000 EVP eest. Kinnisvara ärimehed ajasid hinna 300 000 peale ja võtsid toa ära," meenutab Benno ühte enampakkumist. Tal on 42 tööaasta eest riigilt saadud
12 600 kollast krooni, kuid nende eest ta tuba ega korterit leidnud pole. "Elu ühetoalise korteri väljateenimiseks on eestlasel liialt lühike," viskab ta kibedat nalja.
Kuid kui mees neist tubadest rääkima hakkab, mida sundüürnikul vahel saada õnnestub, jääb nõrganärvilistel veri seisma. "Olen kümneid maju läbi käinud, kuid elamiskõlblikke nende hulgas peaaegu polegi olnud. Ikka uksed ja aknad eest ära, ilma vee ja kemmerguta, ilma ahjuta, ilma lae ja katuseta," kirjeldab Benno kortereid, mida sundüürnikele pakutakse. "Seal on satikaid ja sitikaid, hiiri ja rotte, joodikuid ja narkomaane. Paar haisvat hunnikut ka kindlasti nurgas. Niisugused need korterid on, mida meile pakutakse," räägib kodutu mees.

Järjekorda pole, on nimekiri

Nii iseloomustab Benno korterikomisjonis pakutavat. "2000. aastal öeldi mulle Nõmme linnaosa valitsuses, et olen järjekorras esimene ja pean silmad-kõrvad lahti hoidma, et mitte paremat pinda maha magada," loeb mees paberilt oma viimaste aastate elu kohta. "Kaksa aastat on jälle läinud ja kui viimati küsisin, et kus minu esimene koht on jäänud, öeldi, et enam Talllinnas korteriotsijate järjekorda pole. Nüüd on vaid nimekiri," tsiteerib ta taas oma paberilt. Bennol on viimaste aastate muserdused koos ametnike ja juristide nimedega kenasti kirja pandud.
Ta on isegi Kesknädalast Üürnike Liidu märgukirja tsiteerinud, kus öeldakse, et vaid sundüürnike perekondi ootab Tallinna korterinimekirjas 3500. Härra Benno on selles nimekirjas sees. Millal ametnik tema nime peale näpu paneb ja elamist pakub, ta ei tea. Küll arvab ta ennast veel parajalt nooreks, et oma toanurka tahta. Tervis tundub kogu elu tööd rabanud mehel praegu korras olevat ja enda arvates võiks veel täisväärtuslikku elu elada. Küsimus on vaid selles, et kus elada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)