Müügimaksu tõehetk: parempoolsete valitsusagoonia

Teha seadus üksnes kolmeks kuuks on, halvas mõttes, täiesti uus tase kogu Eesti poliitikas.  Normaalse mõistusega valitsuskoalitsioon, ükskõik millistest poliitilistest jõududest see ka ei koosneks, kolmekuulise seaduse peale ei läheks.  Esiteks, tegemist oleks maksumaksja raha raiskamisega, kui kogu üleriiklik poliitmehhanism kulutab oma määratut energiat selleks, et kolmeks kuuks mingi seadus teha.  Teiseks, see oleks hiigelkulu ettevõtjatele, kui 1. jaanuarist võetakse müügimaks ära ja siis jälle näiteks 1. aprillist pannakse tagasi.  Kolmandaks, Eesti riigis on lahendamata ja seadusega reguleerimata palju olulisemaid küsimusi, millest tulenevalt ei saa üldse tolerantselt suhtuda sellistesse „kolme kuu mängudesse".

Kas valija mälu kestab tõesti vaid kolm kuud?

Kas tõesti võib valitsuskoalitsioon arvata, et valijad ei mõtle rohkem kui kolm kuud ette ega mäleta rohkem kui kolm kuud tagasi? Uskumatu, kuid täpselt selline mulje jääb Ansipi valitsuse müügimaksu-vastast kampaaniat ja tegutsemist jälgides. Kas parempoolsed tõesti loodavad, et 2011. aasta märtsis uut Riigikogu valides ei mäleta valijad segadust, mida parempoolsed plaanivad jaanuaris 2011 korraldada Tallinnas seoses müügimaksuga? Kas tõesti tahab mõni valija saata Riigikokku inimest, kes on otseselt või kaudselt pannud käed külge pealinna-vastasele vandenõule? Kas tõesti väärib Riigikogus kohta inimene, kes õõnestab meie riigi majandusliku ja sotsiaalse mootori vundamenti?  Valijad mäletavad rohkem kui kolm kuud ja paratamatult ka tõstatavad siintoodud küsimusi.

Ansiplased eksivad väga kõvasti, kui arvavad, et 1. jaanuarist Tallinnas müügimaksu kaotamisega tekitatav kaubanduslik segadus ja võimalik kaos kirjutatakse Keskerakonna haldussuutmatuse arvele. Nii see ei lähe, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, valija ei ole üldsegi  rumal ja saab aru, millised poliitilised jõud on segaduse tekitamise soovi taga. Teiseks, Keskerakond on korduvalt suutnud tõestada oma haldussuutlikkust ja seda, kuidas pealinn on väga keeruka üldmajandusliku fooni taustal hoitud elurõõmsa, tugeva, arengujõulisena, kogu Eestit vedavana. Ja seda veel olukorras, kui oma riigi valitsus kõikvõimalikul viisil loobib omavalitsustele kaikaid kodaraisse.

See, et 2011. aasta 1. jaanuarist müügimaksu kaotamise avantüüri taga on soov mustata Tallinnas võimul olevaid poliitilisi jõude, on üheselt selge.  Sel seadusel puudub igasugune majanduslik iva ja efekt nii pealinna arendamise, majanduskriisiga võitlemise kui ka töökohtade loomise seisukohalt vaadatuna.  Samas näitab rabelemine, milles see seadus valmis, väga kindlakujulist tahtlust maksku mis maksab Tallinnas see aastaalguse-löök ära organiseerida.

Agoonias olev parempoolne valitsus käitub täna põhimõttel: kuna enda võimulpüsimise kaitseks ei anna enam suurt midagi ära teha, teeks siis enne võimult minekut veel teistele halba niipalju kui võimalik ning niikaua kui võimul olemine selleks jõudu ja vahendeid pakub.  Tõesti kahju, et Eesti noor demokraatia peab sellise poliitkogemuse tunnistajaks olema.

Gräzini intellektuaalne hüpe

Saades aru, et Eesti ühiskond on lõplikult omaks võtmas Tallinna müügimaksu positiivseid aspekte ning lahti mõtestamas selle maksulahenduse tähtsust Eesti väljatoomisel majanduskriisist ja omavalitsuste elujõu taastamisel, on peaminister Andrus Ansipi poolt eest veetavad jõud asunud viimaseid varusid kokku võttes intellektuaalsele vasturünnakule. Kuid, olles agooniafaasis, ei näi neil enam palju jõudu olevat.

Vasturünnakuks käis Reformierakond välja parima, kes neil võtta oli, - pisut akadeemilist puutumust omava Riigikogu liikme ja tingimusteta lojaalse reformierakondlase Igor Gräzini.  Just tema õlgadele pandi intellektuaalne ülesanne müügimaks maksku mis maksab surnuks argumenteerida.

Igor Gräzin on parteilise ülesande raames asunud kommenteerima 29. juuli Õhtulehes ilmunud Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali asjalikku ja sisutihedat artiklit „Tallinna müügimaks tõi harmoonia ja stabiilsuse".  Gräzini kommentaar on avaldatud samas lehes, kohe Priit Toobali argumenteeritud loo all.

Millega siis Gräzin välja tuleb?  Mis on parim, mida Reformierakond suudab müügimaksu positiivsete külgede vastu öelda?  Nimelt väidab Gräzin: „Carramba, elu või surm.  Müügimaks, teeme ära!  150 miljonit nagu maast leitud, ja tulevikus - 300 miljonit aastas!"  Ei kõla just väga argumenteeritult või akadeemilise taustaga inimesele kohase analüüsina.  Nagu ka see, kuidas Gräzin proovib lugejaid müügimaksu-vastasesse diskussiooni provotseerida: „Kas teate kedagi, kes tunneks kedagi, keda see müügimaks kas naerma või sülitama ei pane?"

Ülaltoodut lugedes on kommentaaridetagi selge, et Ansipi jõududel ei ole müügimaksu kohta midagi sisulist öelda ja ainus, mida teha suudetakse, on maksu kritiseerida „carramba" ja „sülitamise" näidete alusel.  Kui parempoolsetel oleks müügimaksu vastu mingit sisulist ja argumenteeritud kriitikat, küll siis seda ka tehtaks. Aga kuna midagi sisulist öelda pole, aga ütlemata ei luba nende parteiline uhkus ka jätta, siis ongi tagajärjeks lausnaljade äratrükkimine ajalehtedes.

Valitsusagoonia on lõppfaasis, midagi tulemas ei ole

Ansipi juhitava parempoolse valitsuse agoonia on lõppfaasis ja midagi positiivset sealt enam tulemas ei ole.  Müügimaksu kehtestamine näitas, et tugevalt juhitud omavalitsused suudavad koos oma territooriumil elavate inimeste ja tegutsevate ettevõtetega leida lahendused arenguks ning majanduskriisile vastuseismiseks, ning seda vaatamata valitsuse kahetsusväärsele vastutegevusele. Kuid lisaks ülaltoodule näitas müügimaksu kehtestamine veel seda, et valitsus on kohe-kohe koost pudenemas - lisaks sellele, et ei suudeta riiki juhtida, ei suudeta ka enam oma vaateid kaitsta, oma varasemaid seisukohti esitada, üleüldse süsteemselt tegutseda.

Tallinna müügimaks on paljudele omavalitsustele eeskujuks, kuidas kõiki osapooli rahuldava kompromisslahendusega on võimalik praeguses majanduskriisis tagada areng ettevõtetele ja enesekindlus elanikele, ning kõike seda parempoolse valitsuse süsteemsele vastutööle vaatamata.  Ühiskonnas on rohkemal määral levimas konsensus selles küsimuses, et Tallinna eeskujul peaksid müügimaksuga välja tulema ka väga paljud teised omavalitsused. 

Tallinn on näidanud head eeskuju. Seda ei ole suutnud varjutada ansiplik lausmaterdamise poliitika - tulgu see siis Gräzini või mõne teise lojaalreformistliku kõneisiku suu läbi.  Eestis elavad inimesed ei ole nii rumalad, et ei saaks aru, mis on hea nii neile kui ka Eestile.

Müügimaks oli Ansipi valitsusele tõehetkeks, ja järgmise aasta märts vormistab selle ametlikult valimistulemustesse. Eesti inimesed ootavad ammu aega, kui Tallinna edukad meetmed võiksid päästa kogu Eestit, anda meile kõigile uue perspektiivi.

SIRET KOTKA, Väike-Maarja vallavolikogu hariduskomisjoni esimees

[fototekst]  MEELEHEITEL: Valitsus soovib üksnes kolmeks kuuks kehtestada müügimaksu kaotava seaduse. See tähendaks hiigelkulu ettevõtjatele ja raiskaks maksumaksjate raha.

Jaga |