Kust omanikud oma vara said?

Lembit Saar,      28. aprill 2004


Lugedes artikleid 7. aprilli Kesknädalast "Sundüürnikud – Eesti riigi häbi" ja "Kes oli majaomanik 1940. aasta suvel", tuli tahtmine ka paar sõna sekka öelda.
Elasin tagastatud majas alates 1938. aastast. Maja ehitati aastatel 1936–1938. Elanikud olid juba enne maja valmimist korterid kinni pannud. 1940. aastal, kui tühistati "tänu" nõukogude võimule pangalaenud, kiitis majaomanik, et maksis maja eest ainult 30% maja maksumusest. Ülejäänu kirjutati kõik korstnasse. Vara kiitles – ta viidi Siberisse ja tagasi vist enam ei tulnudki.
Nüüd on omanik tema pojapoeg, kes tegi majaelanike elu nii põrguks, et kellelgi ei olnud seal enam võimalik elada. Palju inimesi on muidugi surnud, kuid nende järeltulijad on enamasti sealt lahkunud. Omanik tõstis vee, gaasi ja prügiveo hinnad nii kõrgele, et seda ei jõua keegi maksta. Üüri hinda ta tänu seadusele palju tõsta ei saanud.
Mina elasin ühetoalises korteris üldpinnaga 21,4 m2. Selle eest nõuti lõpuks minult 1680 krooni. Majas keskkütet ei ole, sealt omanik lõivu ei saanud. Gaasi- ja veemõõtjat meie vaadata ei saanud, sest need olid lukus. Majaomanikku enamik elanikke näinud ei olegi. Elavat vist Rakveres. Kontakt temaga koosnes ainult üüriarvetest ja hoiatustest postkastis.
Võib-olla oleksin seal edasi elanud, kuid katus hakkas läbi jooksma, rikkudes mul mööbli ja televiisori. (Kurjad keeled räägivad, et omanik olevat katuseplekki augud sisse löönud.) Kolisin ära suvemajja. Ehitasin selle talvel elamiseks ümber.

Teine näide on see, millega meie valitsus on hakkama saanud. 1932.–1936. a andis Eesti riik maata inimestele 15–20 ha suuruseid talusid. Neile anti riigimetsast ehitusmaterjal. Maksma pidid nad riigile 20 aasta pärast. Seega aastatel 1952–1956 oleks pidanud algama tagasimaksmine. Tänu nõukogude korrale ei pidanud nad seda tegema.
Niisuguseid inimesi on üle Eesti väga palju – üksi Saku vallas kaks küla peaaegu täielikult. Nüüd on nende "taluperemeeste" järeltulijad suured peremehed. Kasemetsa ja Metsanurme külas on osa nendest maadest antud aiandusühistutele. Kui algas maade erastamine, siis nõudsid nende talude "omanike" järeltulijad, et meie maksaksime maa eest mitte Saku vallale, vaid neile. See siiski ei õnnestunud.
Nad ei ole ühtegi senti nende maade ega majade eest maks-nud, kuid müüvad neid soolase hinnaga. Kui juhtub mõni mutike sattuma nende metsa seenele või marjule, siis aetakse neid kaikaga taga. Teeääred on silte täis: "Metsaminek keelatud! Eramaa!" Kust nad selle eramaa said?
Linnamajade puhul ei saa kuidagi tõestada, kui palju omanik on võlast ära maksnud, kuid need talud on ebaausal teel ilma ühegi sendita saadud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)