Intervjuu TOOMAS KALLIGA

08. oktoober 2003


Keda ja mida tähendab Teile Eino Baskin?
Väga hea näitleja, veel parem inimene.

Miks sündis "Otse läbi lillede" idee? Kas tulemus on ootuspärane?
Ma ei tea, miks Eino Baskinil tekkis idee, et tema võiks rääkida ja mina võiksin üles kirjutada ja et nii lihtsalt saabki raamatu. Igatahes mina lükkasin idee teostamist edasi nii kaua kui vähegi sain, sest rohkem kui midagi oodata oli karta, et kui rääkida kõigest, siis tegelikult me ei räägi mitte millestki. Selles mõttes on tulemus isegi üle ootuste: lausa kõigest ei ole räägitud ja millestki siiski on.

Kas vastab tõele, et parimat koomikat teevad kõige traagilisema hingeeluga inimesed? Kuidas teie - mõlema mehe - puhul on?
Ilmselt on ajakirjanikud selle müüdi välja mõelnud, et tulla vastu seltskonnale, kellele sedasorti vastandused ja paradoksid meeldivad. Kõige traagilisema hingeeluga inimesed teevad enesetappe, mitte parimat koomikat. Tundub, et meil Eino Baskiniga läheb selles mõttes hästi.

Eino Baskini suhtumist poliitikasse ja poliitikutesse me teame. See tundub olevat pigem soosiv, sest ta ise osaleb poliitprotsessides ju päris meelsasti - parteilisus, volikogu, hinnangud jms. Pealegi ei varja ta, et on üsna edev inimene (see on ülimalt heatahtlik hinnang), ja poliitikas annab edevust kõvasti realiseerida.
Kuid Teie? Teile ju meeldib poliitikute üle ironiseerida. Miks?
Meeldib ei ole õige sõna. Jah, ma olen teinud mitmeid tellimustöid (estraadinäidendeid, stsenaariume), milles on kujutatud reaalselt eksisteerivaid poliitikategelasi. See aga ei paku täit loomingulist rahuldust, sest on kergema vastupanu tee vähemalt kahes mõttes. Esiteks on äratundmisrõõm üks publiku suuremaid ja selgemaid rõõme. Kes seda rõõmu suudab pakkuda, sellele on edu enam-vähem garanteeritud.
Teiseks on poliitik ilmselt haavatavam kui paljude muude elualade esindajad. Poliitiku põhikapital on ju usaldusväärsus. Kuidas aga mõjuda usaldusväärselt, küsib endalt iga poliitik, ja leiab pikemalt mõtlemata, et tuleb olla tõsine ja soliidne. Siis aga, tõepoolest, polegi ju rohkem tarvis, kui näidata seda tõsist ja soliidset tegelast ebatõsises ja ebasoliidses situatsioonis, ja juba ongi naljakas.
Poliitikutele lohutuseks võin öelda, et eesti satiir, kõik need Vargamäe vanad ja noored ja pehmed ja karvased jms on, nagu ka Edgar Savisaar tabavalt ütles, "selline pehme ja karvane". Umbes nagu kassipoeg lakuks varbaid ja kogemata teeks ka küüntega haiget.
Kui Eesti poliitik loeks pärast eesti satiiri peale solvumist näiteks USA TV- ja filmimehe Michael Moore'i raamatust "Stupid white men", mida kõike ja kuidas on öeldud president Bushi kohta, siis hakkaks tal kindlasti kergem. (Moore oli see mees, kelle kõne Oscari-tseremoonial korraldajad tänavu kevadel katkestasid, sest traditsioonilise tänamise asemel hakkas ta hoopis tänitama - Bushi Iraagi sõja eest. Vaat see on satiir ja satiiriku tase! Muidugi ka poliitik ja poliitiku tase.)

Kas Te ei arva, et tõsiusklikud teatriinimesed pettuvad selles raamatus, kuna seal on teatrist vähe ja poliitikast palju juttu?
Nii tõsiusklikke ja ära pööranud teatriinimesi meil vaevalt on. Ja kui olekski, siis vaevalt nad pettuksid: nende usk ei lubaks neil ka raamatut lugeda, nad käiksid ainult teatris. Kui ma üldse midagi arvan, siis just see, kuidas mittepoliitik tajub enda poliitikas olemist - ja Eino Baskin räägib oma tundmustest tõepoolest otse, mitte läbi lillede -, võib olla selles raamatus huvipakkuv. Ühe inimese näitel näeme, mida tähendab, kui öeldakse, et meie ühiskond on "ülepolitiseeritud".

Kuidas juhtus, et Keskerakonna osa vestluse gabariite arvestades on lõppkokkuvõttes hämmastavalt suur?
Juhtus sellepärast, et Eino Baskin on olnud oma elus ainult ühes parteis - Keskerakonnas. Kui ta oleks parteisid vahetanud, siis tunduks kindlasti ka teiste parteide osa hämmastavalt suur.

Kuidas Teile kui poliitikast sageli kirjutavale inimesele tundub - kas Eesti poliitikute võimuses on Eesti elu suundumusi muuta? (Teie pikaaegne järjekindel pila igasuguste poliitikute aadressil näitab, et Te ei usu, et just poliitikud on jumala asemikud maa peal.) Mis siis teha - ses mõttes, et kas Eestis üldse tuleb midagi muuta, kelle pädevuses see on, kui poliitikud väärivad vaid väljanaermist? Või on paradiis juba meie õuele laskunud seoses selle 67 pooltprotsendiga?
Poliitikute võimalusi ei maksa üle- ega alahinnata. Protsesse, millesse Eesti on haaratud, on võimatu juhtida Tallinnas, siin saab ainult pehmendada mõjusid. Eriti ei saa muidugi juhtida ka Brüsselis, New Yorgis või Kyotos, kuid ikkagi on hea, kui seal on endal sõrm sees. Selles mõttes on 67 pooltprotsenti kindlasti parem, kui oleks olnud ei-võit.

Kas Teil on lemmikuid poliitikas (nii kodu- kui välispoliitikas, nii täna kui ajaloos)?
Ajaloos Konstantin Päts, tänapäeval Lennart Meri, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Mart Laar, Siim Kallas, Kristiina Ojuland ja Juhan Parts. Kui minu lemmikprodutsent Raivo Suviste leiab raha uutele "Pehmete ja karvaste" nukkudele ja tellib stsenaariumi minult, siis see nimekiri võib pikeneda.

Kas vihkate nõukogude aega, mis tähendab, et te hääletate valimistel alati Isamaaliidu poolt? (Vihjan siinkohal teemale, mida arendasite Eino Baskiniga Tõnismäe pronksmehe kohta.)
Vihkamine on minu temperamendile liiga tugev emotsioon, ma ei jaksaks seda päevast päeva endas kultiveerida. Leigem ja mulle sobivam oleks tunda kahetsust poolikult elatud aastate pärast. Samas polevat tark muretseda asjade pärast, mida ei saa muuta. Nii et keeruline küsimus. Kuid valimistel, kõlagu see nüüd loosunglikult või mitte, ma olen püüdnud mõelda rohkem tulevikule kui minevikule.

Kui Teie oleksite Keskerakonna (või ükskõik mis muu erakonna) juht, mida teeksite kohe?
Ärkaksin üles. Ega suudaks enam kaua uinuda.

Raamat lõpeb meile tohutu üllatusena Kesknädala põhjaliku nahutamisega. Täname tähelepanu ja ajalukku jäädvustamise eest!
Kuid kas ka Teie meelest on meie ajaleht ebaintelligentne, nagu väidab Eino Baskin? Meie autorite ja intervjueeritavate hulka kuuluvad Mati Hint, Jaak Allik, Rein Veidemann, Siiri Oviir, Kaie Kõrb, Peeter Tulviste, Jaan Tepandi, Rein Ruutsoo, Raivo Palmaru, Linnar Priimägi, Raivo Trass, Edgar Savisaar, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Uno Laht, Hugo Hiibus, Anti Liiv, Ester Shank, Marika Tuus, Enn Eesmaa, Hannes Rumm, Elhonen Saks, Igor Gräzin, Küllo Arjakas, Arno Köörna, Toivo Tootsen, Rudolf Rimmel … Tänasest ka Teie, austatud Toomas Kall.
Aitab esialgu. Kas need inimesed on ära teeninud "Otse läbi lillede" tegijate pahameele? Või kui ka toimetuses töötaksid ebaintelligentsed inimesed, kas siis loetletud persoonid laseksid oma püha nime Kesknädala toimetajatel lörtsida?
Minul on kaunis ükskõik, mis mulje üks või teine parteileht laiale lugejale jätab. Kui omad on rahul, siis las nad olla. Raamatus jõudis ka Eino Baskin Kesknädala kritiseerimiselt parteilise ajakirjanduse üldiste hädadeni, ja ma ei näinud põhjust talle vastu vaielda.
Teie küsimus aga tuletas mulle meelde kauni aja kümme aastat tagasi. Toimetasin siis Sirpi ning paljud sellest nimekirjast kuulusid ka meie autorite ja intervjueeritavate hulka. Nii et kui teile tundub õiglasem, et Kesknädal pole mitte rahva poliitikaleht, vaid kultuurileht, siis palun.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)