Lustakaid meenutusi Hardo Aasmäest

 Rahutu vaimuga Hardo Aasmäe lõpetas 1969. aastal Tallinna 20. Keskkooli ja 1974. aastal majandusgeograafina Tartu Riikliku Ülikooli. Ülikooliajal toimetas Hardo komsomolis, osales aktiivselt TRÜ rahvusvaheliste suhete ringis, organiseeris matku ja ekspeditsioone, oli lektor ühingus „Teadus“ ning käis loomulikult ka EÜE-s (Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev). 1970-ndate lõpul ja 1980-ndate algul osales ta mitme Venemaa Kaug-Itta tehtud teadusliku kompleksekspeditsiooni korraldamises.

1982. aastal kaitses Leningradi Riiklikus Ülikoolis geograafiakandidaadi kraadi.

Muuseas, sõbrad pajatavad, et selsamal aastal, Brežnevi surmapäeval, sattus Hardo Peterburis oma kambaga restorani ning nõudis kastitäit šampust. Et oli üleriiklik lein, läks kelner ähmi täis: „Kas te siis ei teagi või?“ – „Mida ma ei tea?“ küsis Aasmäe, kes teadis küll. – „Seltsimees Leonid Iljitš on surnud…“ mämmutas kohkunud kelner. – „Väga kurb,“ arvas Hardo, „aga kes see nimetatud seltsimees teile üldse oli?“

Šampuse sai Hardo kätte.

 ***

 1974–1977 töötas Hardo Aasmäe TRÜ majandusgeograafia kateedris, 1977–1990 oli ENSV Kergetööstuse Ministeeriumis teadustöötaja, 1989–1990 Mainori teadusdirektor (seal oli tema põhivaldkonnaks majanduse detsentraliseerimine ning väikeettevõtluse algatamine; ka pidas ta neil aastatel kõikjal majandusalaseid loenguid, mille kohta öeldakse siiani, et neid andis ta eriti andekalt), 1992–2006 TPÜ-s / Tallinna Ülikoolis dotsendina ning juhtimis- ja planeerimisnõustajana.

Aastatel 1995–1996 oli ta AS-i Eesti Fosforiit nõukogu esimees.

2001. aastast oli Hardo Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse liige ja 2002. aastast peatoimetaja. 2009. a juhtis ta MTÜ-d Entsüklopeedia.

Hardo Aasmäe oli NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991, kus hakkas Eesti iseseisvust taotlema. Tallinna linnapea ametit pidas ta 1990–1992.

1991 juhtis ta ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimist („Aasmäe komisjon“). Ta oli NLKP liige 1975–1990 (Hardo armastas 1980-ndate lõpul parteisse astunud noorte üle nalja visata: „Sel ajal, kui minusugused vilunud parteitöötajad vahtisid juba pingsalt ringi, et leida lähim prügikast, kuhu poetada parteipilet, leidus veel hunnik lolle, kes hakkasid parteisse alles astuma. Ütle nüüd!“).

Hardo oli ka Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige 1990–1991. Hiljem kuulus Keskerakonda, ent pööras peagi Savisaarega tülli, mispeale asutas koos mõttekaaslastega Arengupartei (1996).

Muidugi mäletavad kõik Hardo raadiosaateid; 1998. aastast alates kuulus ta ka saatesarja „Mnemoturniir“ Tarkade Klubisse. Hardo Aasmäe oli Eesti Geograafia Seltsi ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liige, 2008. aastani oli ta Eesti Rooma Klubi president.

 ***

 Mis puudutab Hardo Aasmäe raamatut „Mõttetute riikide aabits“, siis sai see alguse ajalehest KesKus, mis hakkas ilmuma 1995. aastal. Selle peatoimetajana kutsusin Aasmäe 1999. aastal lehte kirjutama. Hardo avastas oma suureks rõõmuks, et KesKus'is saab ta rahulikult käsitleda päevakajalisest ajakirjandusest välja jäävaid teemasid.

Mõni aasta hiljem hakkasime mõtlema, et võiks ju koostada maailma riikide lühiaabitsa, kus keskenduks rohkem n.ö. peavoolust jm käsitlustest kõrvale jäävatele faktidele. Hardo ütles ikka, et kuna iga riik on omamoodi napakas, võiks rahulikult toime panna riiklike napakluste entsüklopeedia.

Auahne plaan oli muidugi kajastada kõiki 200 maailma riiki (nende arv küll kõigub, kuid selle lähistele jääb), ent paraku ei jõudnud, Hardo surm lõpetas sarja ära. Ometi usun, et sari on virgutav ning ärgitab mõttetegevust – Aasmäe hinnangud ei ole postulaatsed, pigem kutsuvad nad üles debatile.

Ja tõele vastab ka see, et Hardo väga dogmaatiliselt mõtlevaid inimesi just üleliia ei armastanud. Laia silmaringiga mehena eelistas ta arvamuspaljusust ning intellektuaalset vabadust. Lood „mõttetutest riikidest“ on vastilmunud raamatus ka pikemad kui ajalehes, sest perioodilise väljaande ruum on teatavasti piiratud.

 ***

 Lisaks põhjatutele teadmistele hinnati Aasmäes sõprade poolt alatist muhedat oskust nalja visata – ka tõsiste situatsioonide ning iseenda üle.

Akadeemik Anto Raukas pajatab Hardost: „Minu esmakohtumine Hardoga oli Kihnu saarel vabariiklikus komsomolilaagris, kuhu Hardo kutsus mind esinema. Hardo juhtis kogu üritust ja meil oli tõepoolest väga lõbus. Põhienergia kulus laagrirahval Heino Kiige raamatu „Ma armastasin jaapanlannat“ analüüsile. Käsikirja leheküljed rändasid telgist telki ja nende lugemine tekitas furoori, sest hiljem trükis ilmunud versioonist oli Kiige esialgne tekst hoopis mahlakam. Tervikteksti arutelu dirigeeris loomulikult Hardo ja ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Sellest tulenevalt täitis oma ülesande ka laager tervikuna, andes tulevastele riigijuhtidele rohkesti kogemusi ja soovitusi seksuaaleluks ning hilisemaks riigi kõrgetasemeliseks juhtimiseks.“

Raukas meenutab ka ühte muljetavaldavat kohtumist Tallinna Botaanikaaias, kuhu Hardo tuli linnapeana üle andma linnapoolset rahalist juubelikingitust. Botaanikaaed polnud küll rikas asutus, kuid laua katmisel toidu ja pudelitega ei koonerdatud. „Hardo pingutas pisut üle ja tema lauast ärasaatmisega oli tükk tegu, kuid ta pidi minema avama hansalinnade linnapeade kohtumist. Hardo pidi seal esinema tervituskõnega, kuid minus oli tekkinud sügav kahtlus selle võimalikkuses. Kui ma hiljem järgi pärisin, vastas Hardo: „Ega ma nii rumal olnud, et endale häbi teha, ma helistasin Kieli linnapeale, ja tema esines minu eest. Küll ma talle selle heateo kunagi tagasi teen!““

 ***

 Geograaf Toomas Kümmel aga räägib (alati kui Aasmäe ja temaga seonduv kusagil jutuks tuleb), kuidas ta käis Hardo juhtimisel oma elu esimesel välisreisil – 1988. aastal Poolas.

„Esimene suur jama tekkis rahaga, rublade vahetamisega zlottideks. Vast pool reisist oli juba seljataga, aga Hardol polnud ikka õnnestunud raha vahetada. Kõige hämmastavam kogu selle juures oli aga see, et kellegi salaja kaasa võetud 100 dollarit toitis ja kattis tollases Poolas vabalt kogu seltskonna vajadused.

Katowices jätsime Hardo maha kohalikus riigipanga osakonnas raha vahetama, ise sõitsime edasi Zakopanesse. Raha sai vahetatud Ülem-Sileesia aglomeratsiooni suurimas linnas. Ülem-Sileesia tööstuspiirkond oli tõeline mülgas. Kujutage ette seda švejkilikku pilti: Hardo kahe suure kilekotitäie rahaga tuiamas ja teed Zakopanesse otsimas. Kõige kriitilisem moment saabus tal kusagil linnastu urruaugus, kuhu ta elektrirongiga oli saabunud ja rongis magama jäänud. Ta ärkas depoos, pea all kaks kilekotti rahaga. Sealt välja pääsenud, tervitas teda kõledas ja pimedas hilissügiseses tundmatus tööstuslinnas teadmatus.

„Sudu, pimedus, hais, inimtühjus ja mingi jõgi, mis läbis seda tundmatut ilget tööstuslinna. Kuid jõgi ei olnudki jõgi, vaid hoopis voolav Mendelejevi tabel,“ kirjeldas Aasmäe reipalt oma seiklusi.

Kui Hardo lõpuks südaöösel Zakopanesse jõudis ja mingi ime kombel ka meid üles leidis, oli rõõm suur ja muidugi algas pidu. Sattusime talvisesse metsa luusima. Tšehhoslovakkia piir oli sealsamas. Nägime okastraate ja slaavikeelseid hoiatussilte, kui korraga suundusid meie poole automaatidega sõdurid, kes midagi valjult hüüdsid. Otsustasime minema joosta. Ühel hetkel takerdusime kuhugi ja lendasime ninali. Küsisin kõrval lebavalt Hardolt hirmuga, et mis me nüüd teeme, sest sõdurid olid meil kandadel. „Sa küsi neilt, kes võitsid viimase sõja,“ pakkus Hardo naerdes. Nii sattusime Nõukogude turismigrupi koosseisus rahvusvahelisse piiriskandaali, mis diplomaatiliste jõupingutuste abil siiski lahendada õnnestus.“

 ***

 Fakt on see, et Hardo tegemistest võiks kirjutada omaette raamatu. Ning kindlasti saab see ühel heal päeval ka tehtud.

Inimesest jääb alles tema looming. Hardost jäid maha Eesti ja Tallinna entsüklopeedia köited, „XX sajandi kroonika“ ja maakondade ülevaateteosed. Jääb ka „Mõttetute riikide aabits“, mis iseloomustab ehk Aasmäe mõttestiili kõige paremini, kuna neid lugusid siin sai ta kirjutada vabas vormis. Kahjuks pole olnud võimalik talletada enamikku tema säravaid esinemisi raadios ja televisioonis ning seltskondlikel koosviibimistel.

Loodan, et ma ei pisenda tema tähtsust, kui lisan, et eelkõige oli Hardo sügavalt tark ning vahva vembumees, kes oskas hinnata head õlut ning arukat ja muhedat seltskonda.

Ning lõpuks, Kesknädala lugejaile meeldetuletuseks – Hardo Aasmäe on üks Keskerakonna asutajatest.

Meenutusi kogunud

JUKU-KALLE RAID,   ajalehe KesKus peatoimetaja

[raamatureklaam]     

Hardo Aasmäe uudisteos „Mõttetute riikide aabits“

Maailma riigid kõnelevad läbi Aasmäe tarkade vuntside:

Burkina Faso: Värvikirev paduvaesus vilunud neegripealiku juhtimisel.

Egiptus: Ajaloolise mudarahva tänaseks pekki keeratud pesitsusala.

Hispaania: Kõik lõugavad tänavatel, koju jäid vaid jalutud, sünnitajad ja tuletõrjujad.

Itaalia: Meenutab paljudele saabast, aga saabas meenutab omakorda Berlusconit. Miks ei lasta vanamehel rahulikult oma riiki pidada?

Kuuba: Vaene Kuuba on täiesti vastuarmastuseta maa. Maailma suhkrutoosis lebab tegelikult kärbsesitt.

Mehhiko: Anarhistlikud mehhiklased on välja karanud justkui idioodi fantaasiast. Äkki on Mehhiko üldse väljamõeldis?

... ja palju teisi võluvaid riike.

AMBITSIOONIKAS PLAAN: Sellesse raamatusse on kokku kogutud Hardo Aasmäe lood maailma riikidest. Aasmäe oli veendunud, et eranditult iga riik on omal moel mõttetu. Autorina plaanis ta rääkida neist kõigist, ent tema varajane surm tõmbas üritusele kriipsu peale. Tegemist on ühtaegu nii hariva ja silmaringi laiendava kui ka humoorika raamatuga.

Jaga |