Rahu olgu maa peal

Märksa olulisemana võiks meedia küsida presidendilt endale, miks ta hiljuti kritiseeris ÜRO tegevust ja miks ta on noominud vanemaid Euroopa Liidu riike nende poliitika pärast Venemaa suunal.

Eesti rahvas on sõjakoledusteta saanud elada ja töötada 63 aastat. Juhtroll rahvusvahelise rahu tagamisel on olnud Teise maailmasõja lõpul, 1945. aastal loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil.

Sünniaja tõttu pole enamikul eestimaalastest silme ees pilte sõjas purustatud Eesti linnadest. Nende ülesehitamise aastakümneid mäletavad aga juba paljud. Sõja-aastad röövisid elu sadadelt eestlastelt mõlemal pool rindejoont. Hoopis rohkem hukati juute Saksa koonduslaagrites. Ülisuured olid vene rahva inimkaotused selles sõjas.

Elavaid tunnistajaid jääb üha vähemaks ja kuvand viimasest maailmasõjast kui kohutavast verevalamisest on väga kahvatu. Mõni noor inimene Eestis võib ekslikult arvata, et suur sõda polegi traagilisem kui reisilaeva uppumine tormisel merel.

Eestis on Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastakümnete kohta kaks erinevat ajalugu. Pole näha,et sellest nadist olukorrast niipea vabanetaks, kuigi teoreetiliselt on teada, et vastandlike seisukohtade korral asub tõde tavaliselt keskel. Aga vaatamata kõigele on inimesed kindlad ühes asjas: rahuaeg on olnud nende ülim hüve.

Ei oska küll öelda, kas praegu on Eestis demagoogia kuldaeg. Või oli see siis, kui kella keeramisest talve- ja suveajale loobuti põhjendusega, et see on nõukogulik igand?

Ometi oli tänavu augustis ühe erakonna juhi suust kummaline kuulda, et Vene–Gruusia relvakonflikti korral pole üldse oluline, kumb pool seda sõda alustas.

Vahel kuulutab mõni arvamusliider või poliitik hüsteeriliselt, et oht Venemaa rünnakuks Eestisse on suur. Lastakse paista, et kallaletung võib kohe-kohe alata. Ja kui mõni Lääne, aga ka Soome poliitik ruttab meid rahustama, siis arvab Eesti meedia, et külalisesinejad räägivad rumalat juttu, mida uskuda ei tasu. Ka endine NATO peasekretär lord George Robertson on ses suhtes Venemaa hääletoruks tituleeritud.

Mõned Eesti praegused koalitsioonipoliitikud valavad krokodillipisaraid demokraatia puudumise pärast Venemaal. Hea küll, aga Eestil oleks mõistlik korrektselt suhelda ka autokraatse Venemaaga.

Mina, antagu mulle andeks, demokraatia puudumise pärast idanaabri suures riigis muret ei tunne. Mina muretsen nende sadade lihtrahvast kaasmaalaste pärast, kes demokraatia Eestisse jõudmise järel on kaotanud töökoha ning kellel seepärast pole võimalik endale ja oma perele elatist teenida.

N. RAIDBERG, pensionär Põlvamaalt

Jaga |