Herkeli-poistele näidati Valgevenes ust

Peeter Pentla,      05. aprill 2006


Pole sugugi tavaline, et Valgevenes käis presidenti valimas 90% valijatest, kellest 82,6% hääletas senise presidendi Lukashenko poolt. See, kuidas valgevene rahvas valimistel teadlikult, targalt ja tasakaalukalt käitus, oli sensatsioon kogu maailmale. Valgevenelased pole rumal rahvas ja suhtus lähinaabrite kogemusi arvesse võttes valimistesse ülima ettevaatlikkusega – Baltimaades, Ukrainas ja Venemaal voolab pärast ettevõtete erastamist kapital riigist välja ja rahvas on surutud vaesusse.
Erakordselt kõrge valimisaktiivsuse ja senise presidendi toetamise põhjus peitub ajaloos. Teise maailmasõja ajal kaotas oma kodumaal elu iga neljas valgevenelane, jäädavalt läks ajalukku partisanivõitlus Brjanski metsades. Seepärast tahab valgevene rahvas rahuliku elu jätkumist ega salli revolutsiooni pealesurumist, sestap ei lase endaga mängida nagu seda on tehtud Ukrainas ja Iraagis.
Pärast valimisi näidati-räägiti Eestis kahest eesti noorest, kellele Valgevene viisakalt ust näitas. Pole vast vaja kahelda, kes olid need kaks (õnneks!) Herkeli-poissi oma riidekompsudega, milles oranzhid särgid. Hea, et niiviisi läks. Aga valgevene rahva silmis tegid need kaks tervele Eestile häbi. Just Herkel ja tema mõttelaadi jagavad „vabadusvõitlejad" lootsid Valgevene valimiste ebaõnnestumist, ootasid võimalust oranzhsärke liputama hakata. Aga seda ei sündinud.
Raske, isegi ülekohtune oleks meil praegu ennustada, millal Valgevene leiab oma tee: ei Venemaaga liituda ega Lääne demokraatiat importida. Valgevenelased ei kavatse taluda ei Euroopa Liidu ega USA ähvardusi ja väöljapressimisi. Valgevene rahval on, kui valimistulemusi vaadata, jalad tugevalt maas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)