Eesti missioon Iraagis – „tehtud”?

Sõjalised eeldused lahkumiseks on kõige hõlpsamini mõõdetavad. Viibides koos välisminister Urmas Paetiga 46kraadises põrgukuumuses, selgus, et lääne meedia vahendusel teatatud julgeolekuolukorra parandamine vastab tõele. Kui veel aasta-poolteist tagasi arvati laialdaselt, et Iraaki ootab ees kurnav ja pikk kodusõda, siis nüüd on olukord märkimisväärselt paranenud. Lahingumüra, mis tavaliselt konfliktitsoone iseloomustab, jäi sedapuhku kuulmata. USA sõjaväebaasis ja veelgi enam turvatsoonist väljas võis karmimate aegade tunnistusena aga näha äralastud ladvaga palmipuid. 

Raugev sõjategevus

Eesti sõdurid, kes pidevalt patrullis käivad, pole pidanud enam paar kuud vaenlasega kokku põrkama. Aasta jooksul on igakuiselt relvakonfliktides surma saanud inimeste arv vähenenud üle kümne korra ning aina suurema territooriumi eest suudab vastutada Iraagi valitsus iseseisvalt. Alates 17. juunist kontrollitakse juba kümmet provintsi kaheksateistkümnest ning järgmisena võetakse vastutus Anbaris, mis veel aasta tagasi oleks tundunud mõeldamatu.

Eesti väed viibivad Iraagis alates 2003. aastast ning nüüd vastutatakse piirkonna eest Taji linnas, kus teenib jalaväerühm Estpla 17. Kuue aasta jooksul on Iraagis hukkunud kaks Eesti kaitseväelast ning haavata saanud 21, ent viimased kaks aastat pole õnneks langenuid ega haavatuid juurde toonud. Teadmine, et kaks viimast kuud on möödunud turvaliselt, lubas meil planeerida ka patrulli kaasategemist. Kahjuks jäi see plaan siiski ajagraafikute segipaiskumise tõttu teostamata.

Lahkumise poliitiliste eelduste suhtes on olulisim iraaklaste endi kahanev soov võõrvägesid oma territooriumil näha. Iraagi sõja kuuendal aastal on jäänud USA juhitavasse koalitsiooni 22 riiki. Ka neist riikidest mitmed mõtlevad oma sõdurite kojutoomisele. Näiteks Poola kontingent lahkub Iraagist 1. oktoobriks. Sel aastal on lahkumisplaanidele andnud hoogu juurde ka fakt, et Iraak ei soovi enam ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni pikendamist. See resolutsioon on alusdokument, mis annab võõrvägedele õigustuse Iraagi pinnal läbi sõjalisi operatsioone korraldada. Möödunud aasta detsembris, kui Iraagi valitsus palus taas selle resolutsiooni pikendamist aasta võrra, kinnitas peaminister Nuri Al-Maliki, et see jääb viimaseks korraks. Nii oligi Eesti delegatsiooni põhieesmärgiks kuulda Iraagi liidritelt, kuidas nad näevad oma riigi tulevikku ning mil viisil võiks olla põhjendatud Eesti sõdurite edasine viibimine Iraagis.

USA poolele on oluline, et Iraagis ei sõdi nad üksi, vaid rahvusvahelise koalitsiooni koosseisus. See lisab teatud legitiimsust. Kuid iraaklaste poolelt käib tuleviku planeerimine vaid koostöös USAga. Ka meie kohtumise ajal Iraagi välisministri Hoshyar Zebariga toimus ministeeriumis järjekordne läbirääkimistevoor Iraagi ja USA delegatsioonide vahel. Välisminister Zebari ei olnud läbiräägitava SOFA (vägede staatuse leping USAga) tuleviku suhtes aga ülearu optimistlik. Nimelt vajab see ratifitseerimist Iraagi parlamendis, mille mõjukad jõud saatsid suve hakul avaliku kirja USA kongressile, kus teatasid, et on igasuguse kahepoolse lepingu vastu, mis lubaks võõrvägede Iraaki jäämise määramatuks ajaks.

Nüüd teame, et leping on sõlmitud ja sisaldab vägede väljaviimise nõuet linnadest 2009. aasta juuni lõpuks ja kogu USA vägede väljaviimist aastaks 2011.

Iraaklased küsivad lahkumisaega

Nagu USA suursaadik Iraagis Ryan Crocker meile kohtumisel kinnitas, nõustus ka USA sellega, et läbiräägitavas lepingus oleks ajahorisont vägede väljaviimiseks. Esimeseks verstapostiks on suvi 2009, mil USA plaanib vägesid vähendada viie brigaadi võrra. Tõsi, USA presidendikandidaat Barack Obama on andnud ka ulja lubaduse, et tema lahkumistempo oleks üks brigaad kuus, mis tähendaks täielikku vägede väljatõmbamist vaid kümne kuu jooksul. Iraagis olukorda uurides tundub selline optimism siiski pigem valimisretoorikasse kuuluvat, sest kohapeal tegutsetakse selle nimel, et USA baasid saaksid Iraaki jääda pikaks ajaks. Eeskujuks on lepingud Saksamaa, Jaapani või Koreaga, kus USA baasid on püsinud aastakümneid.

Eesti meeste Iraagis viibimist see aga ei selgita, sest meie staatuse juurde pöördutakse alles nüüd, pärast ameeriklaste lepingu ratifitseerimist. Küll aga kõlas arvamusi, et Eesti valitsust võib ees oodata sarnane kahepoolne läbirääkimisteprotseduur, sest kui Iraak tahab, et iga riik räägiks ise oma vägede staatuse tingimused läbi, on see normaalne suveräänse riigi lähenemine. Ülearust entusiasmi Eestilt abipalumise osas ma ei tuvastanud. Igatahes ei kasutanud asepeaminister Barham Saleh võimalust Eesti välisministrilt vägesid küsida, vaid võttis „ootame-vaatame” positsiooni.

Tõsi, kas selliseks läbirääkimiseks on vastastikust huvi ja diplomaatilist suutlikkust, on iseasi. Iraagi valitsus on väga uhke toimunud positiivsete arengute üle ning soovib oma rahvale näidata, et suudab ise julgeolekuolukorra eest vastutust võtta.

Parimaks viisiks seda näidata on vähendada riikide arvu, kelle väed hetkel Iraagis tegutsevad. Seega ongi just Iraagi valitsuse käes valik, kellega üldse kahepoolseid leppeid sõlmida. Nii on Eesti olukorras, kus meie vägede kohalolekut sealt kohaliku valitsuse poolt tingimata ei soovita, vaid nähakse pigem sunnitud kompromissina Iraagi suveräänsuse arvelt.

Tuleb arvestada, et Iraagil on riikluse kogemus tuhandete aastate pikkune – riigid tekkisid sealsel alal juba 5500 aastat tagasi ja sellega kaasneb rahvuslik eneseuhkus.

Iraak stabiliseerub

Iraagi kriisi lõplikku stabiliseerumist pole me veel näinud, kuid praegu on saavutatud märksa rahulikum seisund, mis võimaldab siirduda normaalse riikluse juurde. Kartus, et Eesti rühma tagasikutsumine jätaks aga suure tühiku, sai ümber lükatud Gruusia kriisi* näol, mille algpäevadel suudeti kõik Iraagis teenivad 2000 grusiini toimetada lennukitega kodumaale. Seejuures ei halvenenud kiirest lahkumisest julgeolekuolukord nende endises vastutusalas. Eesti lahkumisstrateegia Iraagist, mida pole senimaani välja töötatud, tõuseb nüüd, pärast USA poolt lahkumistähtaja teatamist veelgi selgemalt päevakorrale.

Arvestades, kuivõrd nõrkadel õiguslikel alustel seisab Iraagi missioon nii või teisiti, soovitaksin Eestil teatada üsna varajane lahkumistähtaeg.

• *Gruusia kriisist kirjutas Kadri Simson pikemalt 20. augusti Kesknädalas – toim.

Tunnustamaks Iraaki suveräänse riigina, taotleti passi ka Iraagi viisa, mida küll keegi ei kontrollinud.

Ühest kohast teise liikumiseks kasutatakse peamiselt black hawk-tüüpi koptereid.

Kuigi delegatsiooni Bagdadis viibimise ajal toimus vaid üks üheksa ohvriga enesetapurünnak, tuli siiski pidevalt kanda kuulivesti ning kiivrit.

Jaga |