Teeme ühiselt lõpu hukutavale joomarlusele

Udo Knaps,      14. veebruar 2007


Eestit on tabanud joomakatk. Kui me täna midagi radikaalset ette ei võta, võib homme olla juba jäädavalt hilja. Emapalga väärtus muutub nulliks, kui sündinud lapsi ei suudeta täisväärtuslikeks kodanikeks kasvatada. Vähe sellest, et joodikud, narkarid ja kasiinosõltlased ise hukkuvad – nad viivad sageli endaga kaasa terveid kaasinimesi. Olukord on traagilisem kui statistika seda näitab: jalgu järel lohistav ja tudisev inimvare on küll statistiliselt kirjas veel inimesena, kuid temas peitub oht teistele – ta levitab aidsi, põletab maju, põhjustab suitsiide, kuritegudest rääkimata. Kõik sõltlased – alko-, narko- või kasiinosõltlased – on ju tegelikult kadunud hinged. Nad on jätkusuutlikust ühiskonnast juba maha kantud, vaid väike protsent sõltlasi õnnestub suurte kulutuste hinnaga tuua ühiskonda tagasi.
Kuidas edasi?

On vaid kaks võimalust: kas viime viivitamata läbi kardinaalsed muutused või paneme pika agooniaga toime üldrahvaliku ühisenesetapu?

Ma ei suuda end tagasi hoida ütlemast: suures osas on kurja juureks meie senine paremliberaalne majandusmudel.
Friedmanism oma meeletu majandusvabadusega saab küll sobida suurele Ameerikale, kus võib lubada luksust erinevaid majandusmudeleid oma rahva peal katsetada, aga see ei sobi väikesele Eestile. Piltlikult öeldes, kui Ameerikas vajub mängupõrgute, narkomaania, kuritegevuse jne tagajärjel põrmu miljon inimest, siis kümme miljonit tõuseb seda kõrgemale õnne tipule, ent väikesel Eestil pole nii suuri inimressursse, et katsejänest mängida. Seepärast võib vabameelne majandusmudel meile hukutavaks saada.

Ainult paar viimast aastat on meil olnud optimistlikumad – oleme hakanud paremliberaalsuse soost välja rabelema. Aga see pole kerge, sest paljud eelmiste valitsuste aegsed otsused on liiga sügavale juurdunud. Näiteid: kogu alkoholimüük on Eestis erakätes; alkoholi reklaamitakse; meil on sisuliselt piiramata hulk alkoholimüüklaid piiramata lahtiolekuajaga; aastas on meil üle 2000 alkoholisurma; Eestis tegutseb 152 mängupõrgut (Rootsis 4 ja Pariisis – ei ainsatki) ning kasiinosõltlasi öeldakse siin olevat juba 30 000; söötis on 600 000 ha põllumaad jne jne. Pole kahtlust, et kõiki neid „saavutusi" on meil soodustanud paremliberaalne majandustegevus.

Mida teha? Tõestagem 4. märtsil, et meie, valijad, oleme kõrgeima võimu kandjad – kasutades üks kord nelja aasta kohta meile antud õigust, anname oma hääle nendele erakondadele, kes tahavad (garanteeritult!) otsekohe lõpetada igasuguse alkoholireklaami, tõhusalt piirata alkoholimüüki ja kasiinondust, taastada alkoholiaktsiisi tõstmise arvel kvaliteetse alkoholismiravi.

Miks ei võiks lubada alkoholimüüki kogu Eestis vaid kell 11–19? Kas normaalne inimene jääks sellisel juhul „kuivale"? Vastus: see tabaks ainult sõltlasi. Aga selline ju ongi meie eesmärk: päästa Eesti rahvas alkosõltlusest!

Seepärast tõestagem, et meie hääl midagi maksab! Kõik ei ole veel kadunud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)