Eesti on politseiriik

Roman-Mati Kalde,      05. detsember 2001




Politsei vägivald aina laieneb, kuigi avalikkuse ette jõuavad vaid üksikjuhtumid, mida enam varjata ei saa. Enamuse kaebuste puhul võetakse politseis sisse vana tuttav ringkaitse, seaduserikkumist loomulikult ei tuvastata või süü väidetakse olevat aegunud.

Mäletan oma autojuhikarjääri alguses, 1960. aastail, kui näiteks autojuht sattus juba teist korda avariisse, saadeti ta tööle "kanalisse", sest ta oli ohtlik ja sobimatu juht. Samas kuuleme, et Eesti politseis on surnuks peksjast skandaalsel politseinik Brjakinil lühikese teenistusaja jooksul kontol juba 6 avariid. Ilma vajaduseta, vilkurita, hullumeelselt kihutades ajas ta ülekäigurajal naise surnuks ja ta saadetakse nädalaks puhkusele ning väidetavalt psühholoogide jutule.

Raskeim kuritegu kodaniku vastu

Peab ikka päris süüdimatu olema, kui pärast raske avarii tegemist ja riigiauto puruks sõitmist pole politseil muud teha kui tunnistaja käed raudu väänata ("Pealtnägija") ning joobeekspertiisi viia. Miks pole Eesti politsei niigi olematut mainet alandav töötaja seni sobimatuse tõttu vallandatud? Aga Lõuna politseiosakonna ülemkomissar tahab selle "pärli" hoopis politseikooli õppima saata!?? (SLÕ 27.august).
Teine politseiriigi "pärl", nimega Tðulitski, peksis koos mõttekaaslase Kummiga süütut inimest seni, kuni too taksojuhi tapmise omaks võttis. Ja kuigi 6. detsembril 2000. a SLÕ ennustas, et süüdimõistmise korral võivad komissarid kuueks aastaks vangi minna, ei tuvastanud ametkondlik juurdlus mingit peksmist. Ainult tänu advokaadile ja "Pealtnägijale", jõudis asi siiski kohtusse, kus prokurör ütles: "On raske ette kujutada raskemat kuritegu, mida riik saab oma kodaniku vastu teha - võtta ta kinni ja peksta seni, kuni ta tunnistab omaks topeltmõrva".

Mullune USA Välisministeeriumi inimõiguste aruanne Eestist: "Suuremad inimõiguste rikkumised olid endiselt vangide ja kinnipeetute väärkohtlemine ning liigne jõukasutamine politseis" (EPL 28. veebruar 2000). Inimõigusorganisatsioon Amnesty International korraldas Tallinnas avaliku piinamisvastase ürituse - saadetakse ju järjest kohtu alla politseiuurijaid, kes on tunnistusi kahtlusalustelt välja peksnud. (SLÕ 8. detsember 2000.).

Õigusriigis oleks sellised riigi alandajad kohe vallandatud. Selmet nad kohtusaalis vahi alla võtta, anti neile kõigest tingimisi! Kusjuures nad pole oma süüd tunnistanud, kahetsenud vms, mängivad märtreid ja töötavad esialgu politseis edasi.

Veel näiteid? Aga palun!

Narva endisi ja praegusi politseinikke süüdistatakse peksmistes (SL 4. veebruar 2000.); kahe Tallinna kesklinna politseiniku süü kahtlusaluse peksmisel jäi kohtus tõendamata (SLÕ 9.veebruar); samas on tore, et siiski Rootsi kodaniku peksjad - politseinikud Ida osakonnast, suudeti kindlaks teha ning töölt vabastada (SL 18. mai 2000.); Hollandi kunstnikult, kes kahelt kesklinna politseinikult abi palus, röövisid need suure summa raha ning see tõestati ära; Lääne-Viru komissari vägivallatsemist ajakirjaniku kallal aga tõestada ei suudetud.
Paljude pekstavate puhul püütakse vägivalda (kahjuks ka pressi kaasabil) justkui õigustada, tuues ühe või teise isiku kohta avalikkuse ette vanu patukesi, tembeldades neid narkomaanideks vms. Olgu inimene pealegi varem karistatud, tema inimõigused peavad samahästi kaitstud olema kui näiteks presidendil. Politsei võtab endale õiguse iga purjus inimene "lindpriiks" kuulutada ning osakonnas lihtsalt lõbu ja igavuse pärast läbi peksta, lootes, et kes purjus inimese kaebust ikka usub. Ometi on ka purjus inimene kellegi isa, abikaasa, pealegi on ta politseis täiesti kaitsetu ning teda peksta võib vaid psüühilise hälbega inimene.

Peksja-politseinike geograafia

Lükkamaks ümber arvamused, nagu peksmised politseis oleksid kuskil ühes osakonnas juhtunud erandlikud nähtused, jälgime peksja-politseinike geograafiat: kodanik H. Sepp süüdistab Viljandimaa konstaableid, kes peksid teda kättemaksuks ühe kaotatud kohtuprotsessi eest; Ida-Virumaa politseinikud peksid surnuks kahe lapse isa (EE 27. jaanuar 2000); Paide peksjaist teavad küll Paide inimesed, kuid loomulikult mitte komissar, nagu paar aastat tagasi tõdesime; politseinike tõestamata peksmise läbi ühest silmast pimedaks jäänud, hiljem süüdistusest vabastatud mehest - (SL 24. jaanuar 2000.); Rapla elanikul, kes tundis huvi politseinike töö vastu, peksti põlved paiste, paisati maha ja pandi jalg seljale (politseinik oli juba tuntud kerge käe poolest) (SLÕ 17. mai); Iisaku politsei ülbitses, ähvardas püstoliga koolinoori ja püüdis neist kioskiröövleid teha ja hiljem ei mingit vabandamist.
Alles hiljuti peksti oma korteris, kuhu politseil pole õigus orderita siseneda, surnuks (maksa rebend) punkar S. Tarto. Nagu politsei kinnitab, olevat tapetu veres olnud 4,3 promilli alkoholi…ja sellisest vaevu jalul püsivast noorest ei saadud ilma peksmata jagu? Maksarebendit on raske tualetis kukkumise peale ajada. Politsei pealik Kasesalu kiidab nagu ikka kahtlusaluseid politseinikke ega avalda ka peksja nime. Samas aga vanemprokurör Kurm tunnistab, et jutt käib venelasest politseinikust, keda kahtlustatakse juba kolmes peksmisepisoodis.
Mis aga eriti näotu, et politseinikud ei säästa vägivallast ka alaealisi: Lääne-Viru 13-aastane koolipoiss viis rahapaberi koopia kooli, saades selle eest Rakvere politseis, kuhu ta vanemate teadmata viidi, peksa; koolipoiss Timmo kurdab 11. märtsi 2000 ÕL-s: politseinik lõi mind, et ma süü omaks võtaksin; 16-aastasele Raidole lõi politseinik Kilingi-Nõmmel rusikaga näkku (SLÕ 4. aprill). Huvitav, kas neile õpetatakse juba politseikoolis, et esmane uurimis- ja ülekuulamise meetod on inimeste läbipeksmine?
Olen selle kõik omal nahal läbi elanud ning ka siis jäi Mustamäe peksjate-politseinike sõna peale (loe: ei soovitud õiglust maksma panna). Ka mulle püüti omal ajal ühemõttelised sõnad suhu panna: trepp keldrikongi on nii pime ja kitsas, et siin võib end tõesti siniseks kukkuda.

Hõbelõvid-kuldkõrid

"Vaesed" politseinikud nõuavad igale prefektuurile isiklikku hingearsti. Ju need peksmised ja purjuspea-avariid nii raskelt mõjuvad. Aga huvitav - kust politseinike poolt alandatud, mõnitatud, läbipekstud, tapetute omaksed võiks hingeabi saada? Ja meil tegutseb isegi loomakaitseliit!? Inimesed, on tõesti aeg tänavale minna, kogu rahvas, mitte üksnes noorukesed punkarid, ning nõuda politsei täielikku laialisaatmist.
Kui politseinikke hiljuti koondama hakati, lubati ju, et alles jäävad parimad profid jne.
Nüüd oleme näinud, et neid peaaegu polegi - meepotis on juba ammu üle poole tõrva ning siin ei aita enam ka kaks positiivset politseiuudist nädalas või hale telesaade "Hõbelõvid". Saadet võiks teha hoopis Vahur Kersna pealkirjaga "Hõbelõvid - kuldkõrid".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)