Nädala juubilar DŽOHHAR DUDAJEV 65

Aastail 1962–1966 õppis Džohhar Tambovi Kõrgemas Lennuväekoolis insenerlenduri erialal ja 1971–1974 Juri Gagarini nim. Lennuväeakadeemias administratiivjuhtimise erialal.

Džohhar Dudajevi sõjaväeline karjäär algas 1966. aastal Kaluuga oblastis, kus ta teenis lennukikomandöri abina. Aastatel 1986–1987 võttis ta osa sõjategevusest Afganistanis, kus isiklikult osales kaugpommitajate rünnakutes Lääne-Afganistanile ja viis ellu vastase  positsioonide „vaippommitamist“. Dudajev ise oma osalust Afganistani-kampaanias eitas.

Aastatel 1987–1990 teenis Dudajev Tartus lennuväebaasi ülemana, olles samaaegselt ka Tartu garnisoni ülem. Tema suhtumine Eesti laulvasse revolutsiooni oli soosiv ning pärast hukkumist paigutati praegusesse Barclay hotelli, kus asus garnisoni staap, Dudajevi mälestustahvel.

Dudajev teenis Nõukogude armees 1989. aastal välja lennuväe kindralmajori auastme. Ta oli NSV Liidu ainus tšetšeenist kindral.

9. juunil 1991 valiti kindral Dudajev Tšetšeeni Rahvakongressi esimeheks. Kongress taotles Tšetšeenia muutmist üheks Nõukogude liiduvabariigiks. Sel ametikohal hakkas ta oma kodumaal moodustama paralleelseid võimuorganeid.

Oktoobris 1991 valiti Dudajev vastiseseisvaks kuulutatud Tšetšeenia esimeseks presidendiks. Riik nimetati i Itškeeria TšetšeenVabariigiks ja kuulutati Venemaast täiesti sõltumatuks. Juba 7. novembril kuulutas Venemaa president Boriss Jeltsin Tšetšeenias ja Inguššias välja erakorralise olukorra. Dudajev vastas sellele Tšetšeenias sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Venemaa Ülemnõukogu Jeltsinit ei toetanud ja läbirääkimised Dudajeviga seiskusid.

1992. aasta märtsis katkestas Dudajev igasugused läbirääkimised Venemaaga, võeti vastu konstitutsioon ja hõivati Tšetšeenia territooriumil asuvad Vene föderaalväeosad.

1993. aasta aprillis saatis Dudajev laiali Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi parlamendi ja valitsuse, samuti Groznõi linnavalitsuse ja konstitutsioonikohtu, ning kehtestas otsese presidendivõimu ning kuulutas välja komandanditunni.

1994. aastast, esimese Tšetšeenia sõja algusest peale, jahtisid Vene eriteenistused Dudajevit. 21. aprillil 1996 püüti kinni tema satelliitsidetelefoni signaal. Õhku tõusid kaks ründelennukit СУ-25 ja Dudajev hukkus raketirünnaku tagajärjel just siis, kui tal oli telefonikõne ajal Vene Riigiduuma saadiku Konstantin Boroviga.

Otsekohe tekkisid kuuldused, et Dudajev raketirünnakus siiski ei hukkunud. Tema väimees Salman Radujev vandus Groznõis toimunud pressikonverentsil, käsi koraanil, et kohtus Dudajeviga kolm kuud pärast tema väidetavat hukkumist ühes Euroopa riigis ning et Dudajev tuleb kindlasti oma kodumaale tagasi. Spekulatsioone selle ümber, et Dudajev jäi ellu, on olnud teisigi, kuid tänaseks on kõik oletused hajunud.

Džohhar Dudajevi nime kandvaid tänavaid, parke ja väljakuid on mitmetes Euroopa ja Lähis-Ida linnades.

IVARI VEE

Jaga |