Muinsuskaitseseadusel korruptiivsuse kahtlus

Tekkis kahtlus, et muinsuskaitseseaduses peab „miski mäda" olema. Vastasel juhul poleks üks kultuuriministritest aastaid tagasi leidnud, et seda kauplusehoonet ei saa mälestiseks tunnistada kahjutasu maksmata, ning teine hiljem sama hoonet kõige kiuste mälestiseks tunnistanud. Erinevate otsuste aluseks oli ju sama seadus.

Kas õiguskord kitsendab eraomaniku õigusi?

Kas võis õige olla Postimehe päevakommentaar, milles leiti, et Eesti õiguskord põhjendamatult kitsendab eraomaniku õigusi, et õiguskorras on liiga palju bürokraatiat, liiga palju planeerimist, liiga palju nõudeid, liiga palju arhitektuurilist ja muinsuskaitselist sõnaõigust?

Kas võiks siit järeldada, et meie õiguskord tervikuna toetab ja soosib korruptsiooniohtlike suhete teket? Ehk tuleks presidendilt küsida: kas muinsuskaitseseadus võib olla üks nendest korruptiivsetest seadustest, millele ta mullu sügisel Riigikogus oma avakõnes viitas?

Olin kuulnud muinsuskaitseseaduse ja planeerimisseaduse segaste regulatsioonide pidurdavast mõjust. Nimelt väitis üks Asula tänava elanik, et Tallinna Kultuuriväärtuste Amet tegi neile maja pööningukorruse väljaehitamise projekti kooskõlastamisel veidraid ettekirjutusi ehitusmaterjali valikuks ning seadis selle hoone ruumilahendusteks tunduvalt rangemaid piiranguid, võrreldes renoveeritud naaberelamutega.

Piirangud miljööväärtuslikul alal

Olin ka ise näinud, kui erinevaid lahendusi katuse kuju, katuseakende ja vintskappide ning uste osas oni lubatud. Siis aga näidati mulle kirja, milles ametnik tõepoolest lubas katusematerjalina kasutada vaid valtsplekki. Samas keelati hoone välisviimistluses kasutada selliseid materjale, mida elanikud eelkõige nende madalama hinna tõttu ehitus- ja remonditöödel laialdaselt eelistavad. Ainus argument selles kirjas, mis piiranguid justkui õigustas, oli märge, et elamu paikneb miljööalal ning on arhitektuurselt väärtuslik.

Muinsuskaitseseadus lubab arhitektuurselt väärtuslike ehitiste ja hoonegruppide kaitseks piiranguid seada juhul, kui need on mälestiseks tunnistatud või paiknevad muinsuskaitsealal. Milline seadus aga keelab linnakodanikul valida samas tänavas realiseeritud lahendust eeskujuks, missuguseid aknaid, uksi või vintskappe oma majale projekteerida? Milline seadus annab avaliku võimu esindajale õiguse omaniku eest otsustada, millist sama tänava renoveeritud maja eeskujuks võtta? Kas ja mille alusel võib ametnik omanikult nõuda uute uste-akende kohest asendamist ja prügimäele saatmist? Sellist seadust me ei leidnudki.

Ja, olgem ausad, kui elamute katuseharja ei tõsteta ning uusi korruseid peale ei ehitata, siis tänavamiljöö jääb endiseks, olenemata sellest, kas nendel kivimajadel kasutatakse plast- või puitaknaid, metall- või puituksi, kiviimitatsiooniga ja profileeritud katuseplekki või valtsplekki.

Miljööaladest ja neil asuvate ehitiste kaitsmisest, nende omanikele kitsenduste tegemisest või toetuste maksmisest muinsuskaitseseadus ei räägi. Ka ei leidnud me planeerimisseadusest õiguslikku alust, mis lubaks teha miljööalal paikneva hoone omanikule kitsendusi, kuigi seadus ise miljööväärtuslikele hoonestusaladele mõnes paragrahvis siiski viitab.

Seoses planeerimisseadusega meenus ühe juristi lugu sellest, kuidas Narva peaarhitekt seaduse uue versiooni jõustumisel hakkas oma alluvate kaudu kõigilt suvilaomanikelt ka varasemate remonditööde kohta nõudma projektimuudatusi ja nende kooskõlastamisi. Jurist ei uskunud oma naabrite juttu, et juhul, kui ta oma suvila katuse uut materjali ja värvi linna peaarhitektiga viivitamatult ei kooskõlasta, tehakse talle kopsakas trahv.

Linnavalitsusest õigust saamas

Kuna remonditöödest, mille käigus katkine eterniitkatus plekk-katuse vastu sai vahetatud, oli juba hulk aastaid möödas, läks jurist ise linnavalitsusse selgust saama. Peaarhitekti ukse taga seisnud pikk järjekord, mistõttu alustas jurist oma retke asjaomaste ametnike ustest, küsides näha õigusakti või miskit muudki dokumenti, mille alusel peaarhitekt teda trahviga ähvardaks.

Üsna tühjade kätega jõudis jurist linnapea kabinetti. Linnapea kuulas teda rahulikult ära ja kinnitas, et linna peaarhitekt ei hakka ometi ettekirjutust tegema, mis värvi ja mis materjalist katuse suvilaomanik aastatetaguse remondi käigus pidanuks valima. Ta nõustus juristiga, et kehtiv õiguskord peaarhitektile sellist õigust ei annagi. Ka oli linnapea seda meelt, et ettekirjutusi võiks ametnik omanikule teha vaid ehitusmälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate hoonete suhtes. Lõpetuseks kinnitanud linnapea, et kõnealune suvilakooperatiiv on Narvas muinsuskaitsealaks kinnitamata ning vaevalt et juristi suvila mingi ehitusmälestis olla saab.

Nõnda istunudki linna peaarhitekt päeva lõpuks oma kabinetis juristi ees, kõrvad lontis, ja tunnistanud mokaotsast, et tal tõepoolest ei olevatki sellise nõude esitamiseks või trahvi määramiseks õiguslikku alust.

Kui Narva linnapea poleks asjatundlikult sekkunud ja „jultunud" juristi poleks trahviga ähvardatud, kas siis oleks peaarhitekt lasknud suvilaomanikule ikkagi trahvi määrata? Õigusvastaselt.

Seadus toetab ametnike suva

Ülaltoodud näited viitavadki, et muinsuskaitseseaduse ja planeerimisseaduse regulatsioonid toetavad ametnike subjektiivsete ja suunatud otsuste tegemist. Kellele võiks selline olukord kasulik olla? Kas meelepäraste, mõistlike ja taskukohaste lahenduste saamiseks peaksid miljööaladel paiknevate elamispindade arendajad, elamute omanikud või projekteerijad tõesti vedama asjaomastele linnaametnikele „meelehead"? Või peaksime tunnistama, et olukord pole normaalne?

Presidendi kõnest Riigikogus võis järeldada, et Riigikogu on vastu võtnud korruptiivseid seadusi. Sestap jääkski riigipeal nüüd üle vaadata: ega ka muinsuskaitseseadus ole selliste hulgas?

ROSALIE VEE

[fotoallkiri] Nii mõnedki kunagiste "sotslinnakute" elamud elasid sotsialismi uhkelt ja õnnelikult üle ning tänu säästvale renoveerimisele ja uutele ehitusmaterjalidele mitmekesistavad ja rikastavad Eesti linnamiljööd, laiendades korterivalikut ja pakkudes peavarju väiksematest asulatest ja maalt tulevatele uute töövõimaluste otsijaile.

Jaga |