Venelaste valimissõnum: elada tuleb sõbralikult koos

Veel möödunud nädalal teatas „Õhtuleht" toimetajaveerus: „Vabariik on ohus!" Eestlased, minge valima, sest vastasel juhul määravad teie riigi saatuse need, punaste passidega! Nii kutsus ajaleht üles. Teiste sõnadega, nagu kontekstist välja tuli, juhtuski midagi kohutavat.

Juhtus. Needsamad, punaste, hallide ja muud värvi passidega, läksid ja valisid. Vähe sellest, nad konsolideerusid, valides endale ainsa väärilise erakonna ja ainsa poliitilise liidri, keda nad usaldavad. Nad valisid ja võitsid.

See on uus poliitiline reaalsus. Nüüdsest ei saa ükski poliitiline jõud loota tõsisele edule, kui ei arvesta mitte-eestlastest valijatega. Loomulikult ei ole Riigikogu valimistel punased ja hallid passid niivõrd hinnas, kuid ka seal kaldub raskusjõud aina rohkem poliitilise reaalsuse poole.

Ja kuidas siis on? Kas vabariik on tõepoolest ohus? Et sellele küsimusele vastata, on vaja mõelda, mille poolt ja mille vastu hääletasid venelased. Nähtavasti selle poolt, et nende arvamusega rohkem arvestataks. Ja selle vastu, et nendega hirmutataks eestlasi. Selle poolt, et võim, olgu siis riigis või linnas, aitaks neid, kes abi vajavad, vaatamata keelele ja passivärvile.

Ma ei tea, võib-olla tunduvad need soovid kellelegi ebameeldivad? Võib-olla tähendab kellegi jaoks riigi ja rahvuse päästmine seda, et teisest rahvusest inimesi võimalikult tihti ja võimalikult kõvasti vastu pead peksta, et neisse niiviisi taguda lojaalsust ja ajaloo õiget mõistmist?

Venelased tegid Eestis oma valiku. Nad ei soovi, et neid õpetataks elama politsei kumminuiade abil. Kuid nad ei taha ka sõbrustada nendega, kes kasutavad jõumeetodeid, et tõsta „rahvuslikku eneseväärikust". Nad ei taha olla vastu, vaid koos: koos töötada, koos puhata, koos paremat elu ehitada.

Kui soovite - eestivenelased on vähem rikutud. Tänu sellele, et on suures enamikus vabad vajadusest kuulata, vaadata ja lugeda hirmu ja vihkamist üleskütvaid netikommentaare, millega enne järjekordseid valimisi meie väikese riigi meediaruum täitub. Jah, nad vaatavad ORT-d, kuid ega austus Putini vastu ei tähenda ju tingimata austuse puudumist Eesti ja eestlaste vastu.

Nad hääletasid selle poolt, et elada sõbralikult koos. Mitte vaenulikult koos nagu seni. Nad sirutasid käe, ja nüüd sõltub kõik sellest, kas ja kuidas neile käsi vastu sirutatakse. 1990. aastate algul lubati neile juba väikest ja edukat ja, mis peamine, ühist riiki. Pettumus oli tugev ja pikaajaline. Venelased läksid teisele katsele.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |