Küünilisuse lõpp Eesti poliitikas

INDREK RAUDNE,      16. veebruar 2005


Eesti ajakirjanduses kõlab ikka ja jälle arvamus, et kõik erakonnad on ühed lehmakauplejad ja üksteise naha üle kõrvade tõmbajad. Ja koalitsioone ei tehta mitte põhimõtetest lähtuvalt, vaid ainult võimule pääsemise nimel.

Iga hinna eest võimul püsimise nimel ei kasutata valitsuspositsiooni mitte oma seisukohtade kaitsmiseks ja ideede elluviimiseks, vaid keeratakse koalitsioonipartneritele käru ja tegeldakse järgmise koalitsiooni kokkupanekuga.

Tegelikult on Eesti erakonnad olnud hoolimata ideoloogilistest erinevustest vägagi koostöömeelsed ja suutelised väga eripalgelistes koalitsioonides ühisosa leidma. Ühe erandiga. Selleks erandiks on olnud Eesti poliitika ajaloos Reformierakond.

Kuus reetmist

Eesti poliitikas käsitletakse suure poliitika osana koalitsioonimuudatusi riigi tasandil, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Tuletame meelde. Alguse sai Reformierakonna stiil nn väikese koalitsiooni reetmisega kohe pärast esimesi, 1995. aasta valimisi, millest see erakond osa võttis.
Siis ei paistnud see nii ühene, sest tollane president esitas riigimehelikult peaministrikandidaadiks valimised võitnud Tiit Vähi, mitte valimistel oodatust kehvemini läinud Reformierakonna juhi Siim Kallase. Teist korda reetis Reformierakond Koonderakonna 1996. aastal ja sundis peale selle erakonna surmaga lõppenud vähemusvalitsuse.
Kolmandat korda reetis Reformierakond 2001. aasta keskel Tartus ja Pärnus Isamaaliidu. Neljandat korda reetis Reformierakond Tallinnas 2001. aasta lõpus Mõõdukad ja Isamaaliidu. Viiendat korda reetis Reformierakond 2002. aasta lõpus riigis jälle Mõõdukad ja Isamaaliidu. Pärast 2003. aasta valimisi sisuliselt reedeti Keskerakond riigis ja 2004. aasta sügisel Tallinnas. Täna on Reformierakond reetmas Res Publicat ja Rahvaliitu riigis.
Huvitav on kahe iseloomuliku joone kordumine kõigis neis Reformierakonna sammudes. Esiteks on alati süüdistatud partnereid ja vägagi otsitud ettekäänetel. Teiseks on reetmiste taganttõukajateks ühed ja samad inimesed, kes võlgnevad nendele sammudele ka edusammud erakonnasiseses karjääris.

Parteilise karjääri võti

Rein Lang tõusis seetõttu töötu staatusest Tallinna abilinnapeaks, Kristiina Ojuland sai välisministriks. Andrus Ansip säilitas tänu sellele pikka aega Tartu linnapea tooli. Meelis Atonen tõusis tundmatus parteiametnikust majandusministriks. Väino Linde ja Maret Maripuu said tükk aega nautida topeltpalka nii Riigikogus kui linnavolikogus. Tagaplaanile on aga tõugatud need poliitikud, kes julgesid sääraseid samme kritiseerida või esindasid selgelt riigimehelikku suunda.
Siim Kallas ja Toomas Savi saadeti võimujanuste poolt Brüsselisse, Märt Rask pidas paremaks lahkuda parteist ja kandideerida Riigikohtu esimeheks. Terve rida tuntud tasakaalukama suuna esindajaid on aga saadetud tootvale tööle või otsustanud jääda noorte vihaste meeste ambitsioonide ees pensionile.
Rein Voog, Ignar Fjuk, Uno Mereste, Valve Kirsipuu ja Heiki Kranich on vaid osa poliitikast lahkunud Reformierakonna endistest suurkujudest. Reformierakond on senini olnud tänu nendele sammudele edukas ning reedetud on pidanud taluma ülbeid parastamisi ja pikka pingil istumist. Täna on Reformierakonna ülbe stiili esindajad võtnud sisse kohad partei tipus. Ansip erakonna värske esimehena, radikaalid Langi, Ojulandi ja Atoneni näol erakonna aseesimeestena.
Välisministri haldussuutmatust ära kasutades üritas see seltskond ennast puhtaks pesta, tirides välisministeeriumi musta pesu avalikkuse ette ja üritades seda määrida kantslerite ja eelkäijate kaela. Tänase koalitsiooni peaministri sunnitud käiku välisministri lahtilaskmiseks kasutas see seltskond aga ära valitsuskriisi ellukutsumiseks, et asuda moodustama uut koalitsiooni või viia asi erakonna hetkelist paremat seisu ära kasutades erakorraliste valimisteni. Teisiti ei saa tõlgendada Reformierakonna käitumist viimase nädala jooksul.
Kui peaministrile umbusalduse küsimine opositsiooniparteidelt ja erinevate koalitsioonivariantide arutamine, koalitsioonipartneri süüdistamine kõigis pattudes, peaministri avaliku tagandamise nõudmine ning üdini ülbe ja ultimatiivne käitumine pole teadlik tegevus koalitsiooni lõhkumiseks, siis mis seda veel on?
Tõsi – tagasilöök Reformierakonnale oli valus. Vaid sotsid otsustasid oma taktikalisi eesmärke silmas pidades oravatele appi tulla, algatades peaministri vastu umbusalduse. Ja hiljem taganesid sellestki, lükates ümber väite orava puudliteks saamisest ja jätsid umbusaldusavalduse järgmiseks korraks sahtlisse.

Reformierakonna võimalus

Alguses tundus liimile minevat ka Keskerakond ja Savisaar, nõustudes pidama oravatega vestlusi, mida ei saa lugeda kõnelusteks. Õnneks on ilmselt isegi Keskerakond ja Savisaar aru saanud, et oravad küll aitaksid nad raskest seisust uuesti võimule, kuid see võimuleib osutub väga mürgiseks ja lühikeseks.
Usun, et keskerakondlased saavad täna aru, et Savisaarel pole mõistlik lõpetada oma poliitikakarjääri vaid teise partneri reetmise najal võimule tulnud Reformierakonnaga. Keskerakonnale oleks selle järjekordse tee jalge alla võtmine teiste erakondadega suhtlemisel isolatsiooni jäämist veel pikkadeks aastateks.
Oravate ainukeseks võimaluseks on ikkagi tänases koalitsioonis püsima jääda, paludes andestust mõlemalt koalitsioonipartnerilt ning esitades korrektse ja suutliku välisministri kandidaadi. Ja asuda lõpuks täitma koalitsioonilepingut tervikuna. Seda nii koalitsiooni kokkulepitud käitumisreeglite kui ka eetikakoodeksi osas. Seejuures oma eelistusi isegi nende nähtava võimatuse korral mitte esile tuues ja teiste omi jalge alla trampides. Ja tunnistades oma varasema käitumise reeturlikkust ja sellest avalikult loobudes. See tähendaks ka küünilisuse lõppu Eesti poliitikas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)