Kaalukeel (7)

Heiki Kortspärn,      12. aprill 2006


Reformierakond ja Toomas Savi olid hoolega pingutanud – nende pöördumine oli tõenäoliselt parim.
Siinkohal meenub mulle, et ühel kohtumisel kinkis Toomas Savi igale valijamehele pisikese purgitäie mett. Meepurgil oli Toomas Savi pilt koos tekstiga „Mesi tervele Eestile!".
Igati nutikas idee, mis valijameestele "hästi peale läks". Muide, see meepurk on mul praegugi alles ja mesigi sees. Lihtsalt ei raatsinud nahka pista. Ja vist õigesti tegin. Nüüd on sellest purgist saamas kollektsionääride ihaldusobjekt. Kui möödunud aastal lubas üks tuttav selle väikese purgikese eest veel 100 krooni, siis hiljuti pakkus küllatulnud antiigi(!)kaupmees ükskõikse näoga 200! Tundsin, et minus võib tasapisi hakata idanema ahnus ja tärkama ärimees: kus võiks olla pakkumise ülempiir? 500 krooni? 1000 krooni? Kas müüa? Millal müüa?
Rahvaliit tegi haltuurat Mõõdukate tasemel, saates valijameestele koopiamasinast läbikäinud udused plätserdised. Ei imesta, kui mõnigi Villu Reiljani poolt töödeldud, kuid veel kahtlev valijamees „tänu" sellisele suhtumisele oma meelt muutis.
Nagu oli ette arvata ja hiljem selgus, oli igal häälel aga väga oluline kaal.

Eelõhtul

Ootasin presidendikandidaatide viimast televäitlust. Kas see oli huvitav või mitte – enam ei mäleta. Kuid märkmeid lehitsedes leidsin siiski mõned read.
Küsimus Toomas Savile: "Kas venelasest on võimalik eestlast teha?"
Vastus: "Jah, kui vaeva näha!"
Rahvaliidu noored aga "kargasid ninna" Peeter Tulvistele, kuid said tema käest kohe mööda näppe.
Ja minu viimane märkus: "Kõik kandidaadid, välja arvatud Rüütel, on kergesti ärrituvad ega sobi praegu presidendiks. Võib-olla järgmisel korral?"

Kaks päeva enne presidendivalimisi (19. septembril) ilmus Postimehe kirjaderubriigis minu "Valijamehe mure", mis, nagu hiljem selgus, tekitas nii mõnegi suurpartei juhatuses valusaid küsimusi. Olgu see isegi Toomas Savi tunnustuse pälvinud artikkel siinkohal avaldatud veel üks kord.

VALIJAMEHE MURE.
Poliitiline Eestimaa sumiseb reedel Estonia kontserdisaalis nagu ärevil mesilastaru, kuhu iga partei pakub oma emamesilast. Mesilinnud lahendaksid olukorra loodusseadustest lähtuvalt. Toompea poliitikud aga on loodusega ammu pahuksis, nende teadvuses liigub päike ainult ümber oma ja ainuõige partei. Viimane aeg oli see seltskond loodusesse, põllule tuua. Kuid ega nad siingi oma jonni jäta.
Sest tegelikult pole see presidendikoht nii võimalustevaene midagi! Seda on meie praegune, istumist lõpetav president ju aastate jooksul tõestanud. Kui ka tulevane president on jälle ettearvamatu käitumisega, siis võib varsti oodata kodakondsuse nullvarianti (nagu Meri juulilepingud Venemaaga!) vms.
Tulevane president peab olema võimalikult usaldusväärne ja etteaimatava käitumisega. Parem, kui ta seda kõike rahvale oma senise elu ja käitumisega kinnitanud on. Tema endine ega praegune parteiline kuuluvus ei tohiks sealjuures küll mingit rolli mängida.
Usun sinisilmselt, et igasugusele parteilisele survele vaatamata on iga valijamees valimissedelit täites oma otsustes vaba. Tahaksin ausatelt, kuid kõhklevatelt valijameestelt küsida: kas mäletate, kuidas me vabaks saime? Keda tookord austasime ja kätel kandsime? Kas mäletate seda sirgeseljalist meest, kes Moskvas raskele survele ei alistunud ja hiljem Tallinnas verevalamise ära hoidis? Enamik riigikogulasi ja valijamehi on selle ausa ja tagasihoidliku mehega kahel korral ülekohtuselt (et mitte öelda alatult) käitunud. Kas ka nüüd? On viimane aeg see ülekohus heastada...
Heiki Kortspärn
Kambja valla valijamees

See artikkel tegi mu telefoni jälle kuumaks. Helistajaid oli palju. Nii valijamehi kui ka "lihtsaid inimesi". Avaldati tunnustust ja sooviti teravat sulge edaspidiseks. Ainult kohalikud parteijuhid olid vait ja tegid näo, nagu poleks nad seda lugu lugenud. Kas olin jälle Rahvaliitu diskrediteerinud?
Kuidas see Rüütlit ülistav lugu nii täpselt ajastatuna parempoolsete kontrolli all olevas ajalehes üldse ilmuda sai? Selle saladuse võtan hauda kaasa.
Kõikidele poliitikutele ja "poliitikutele" ütlen aga kindla veendumusega: ärge iialgi alahinnake ühe inimese osa (Eesti) ajaloo kujundamisel. Õigel ajal, õiges kohas ja õige teoga võib ka üks tavaline ja silmapaistmatu inimene midagi suurt ja otsustavat korda saata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)