Raamat "Peaminister" 9. osa

27. juuli 2005


Poliitikud aga vaidlesid Toompeal selle üle, kas lubada piirivalvepunktides relvade kasutamist. Ei saa öelda, et relvi üldse ei olnud. Igas kordonis pidasid valvet ka kalaðnikovi automaatidega relvastatud politseinikud. Põhijõu moodustasid aga piirikaitsjad, kelle relvastusse kuulusid paraku ainult kumminuiad. Muidugi soovis valitsus nendelegi tulirelvad kätte anda. Meil oli mõningaid võimalusi relvi hankida, kuid opositsioon ülemnõukogus seisis jäigalt vastu.
Jaak Allik: "Eriti ettevaatlikuks teeb mind idee jagada piiripunktides olevatele meestele relvad. Kui see teoks saaks ja tekiks relvastatud konflikt, jääks see veri meie iseseisvust segama pikaks ajaks."4

Jaak Allik ja Illar Hallaste hoiatasid valitsust, et kui suvel peaks ilmuma vähemaidki märke tulirelvade jagamisest piirivalvuritele, siis kutsuvad "26 komissari" kohe kokku ülemnõukogu erakorralise istungjärgu valitsuse järjekordseks umbusaldamiseks.
Paar kuud hiljem, kohe pärast iseseisvumist, võeti hoopis teised toonid. Leidsin Heino Kostabi, Mart Laari, Tõnis Metsa ja Alar Maarendi arupärimise juba 3. septembrist 1991, kus nüüd äkki tuntakse muret majanduspiiri nõrga kaitstuse pärast. Arupärijad küsisid karmilt: "Mis on valitsusel konkreetselt kavas ette võtta järgneva kolme nädala jooksul meie idapiiri määratlemisel ja kaitsel?" Justnagu poleks nad veel äsja ajanud täpselt vastupidist juttu. Arupärimisele vastuseks selgitasin saadikutele, mida on tehtud piirivalvurite väljaõppe alal, ainelise baasi tugevdamisel ning seadusandluse koostamisel, kuid seda ei tahtnud tegelikult keegi teada. Taheti lihtsalt valitsus kahvlisse ajada.
Opositsioonil oli niisuguseid küsimusi esitada kõige mugavam. Kui relvi ei ole, siis võib valitsust süüdistada relvitute piirikaitsjate seadmises kuulide ette, kui aga relvad on, siis konflikti teravdamises ja verevalamise esilekutsumises.

Kõige teravam oli olukord Leedus. Ööl vastu 1. augustit tapeti Medininkai piiripunktis seitse Leedu piirivalvurit. Maaslamavatele inimestele tulistati pähe. Lõhuti ja põletati piirivalve ning tolli rajatisi – vaguneid ja soojakuid. See oli järjekordne väga tõsine rünnak Leedu, aga kaudselt ka meie iseseisvustaotluste vastu. Leedu Ülemnõukogu esimees tegi Medininkai sündmuste päeval avalduse.
Vytautas Landsbergis: "Nõukogude relvajõudude kuritegude taga on N Liidu kõrgem valitsus. Ning jälle, nagu jaanuariski, langeb esimene löök Leedule."5

Landsbergis saatis Bushile kirja, kus hoiatas, et rünnakud Baltikumi vastu muutuvad eriti aktuaalseteks 20. augusti ja 10. oktoobri vahel, kui teised vabariigid on uuele liidulepingule alla kirjutanud, aga Baltikum sellest kõrvale jäänud.
Leedu ei olnud ainus impeeriumimeelsete rünnakute objekt. Juba maikuus tungiti kallale mitmetele Läti tollipostidele nii N Liidu kui ka Läti-Leedu piiril. Mustade barettide käest sai peksa viisteist tolliametnikku, mitu tollimaja põletati maha.
19. ja 21. mail toimusid intsidendid Eesti lõunapiiril Murati ja Luhamaa piiripunktides. Peksti läbi relvastamata piirikaitsjad ja rüüstati rajatised. 23. mai õhtul sõitis taas Murati piiripunkti juurde kuuest autost koosnev kolonn OMON-i löömameestega. Neid saatis seekord lisajõuna ka Leningradi ajakirjanik Aleksandr Nevzorov, kes oli tuntud oma räigete Eesti-vastaste väljaastumiste poolest teleekraanil. Nevzorov ähvardas piirivalvureid ja tollitöötajaid, et "see piir siit niikuinii varsti kaob". OMON-laste autokolonn sõitis mitu korda edasi-tagasi üle piiri, ja polnud selge, millega see öö meestele lõpeb.
Olin sel ajal Adaveres põllumeestega kohtumas. Kuulsin OMON-laste ähvardustest ja otsustasime neid omakorda üllatada. Kutsusime Tallinnast kohale Jaan Tootsi juhitud eriteenistuse paarkümmend hästi väljaõpetatud ja hambuni relvis noormeest ning see seltskond kihutas lõunapiirile. Mõnda aega seisid kaks relvastatud rühma vastakuti ja näis, et mõlemad pooled olid valmis tuld andma. Siis tõmbus OMON tagasi, võttes kaasa ka Nevzorovi oma telekaameraga, ja rohkem sel ööl meie piiripunkte ei tülitatud.
Sõitsin ka ise Adaverest kohe lõunapiirile, vaatasin piiripunktid ja nende kaitsjad üle. Mehed oma kindla meelega jätsid hea mulje. Muide, eriteenistuse üksus, mille me sel ööl lõunapiiri kaitsma saatsime, koosnes suures osas vene keelt kõnelevatest noormeestest. Veel kord sai kinnitust, et Eestis pole tegemist lihtsalt rahvuskonfliktiga. Impeeriumi jõhkrusele seisid eestlased ja venelased vastu üheskoos.
Kallaletungid piiri ja tollipunktidele aga jätkusid. Juunis ründas kaksteist N Liidu armee laigulises välivormis meest Luhamaa ning nädal hiljem Ikla kontrollpunkti. Süütepommidega pandi põlema soojakud, kordonihoonesse visati lõhkekeha. Mustad baretid alustasid terroritaktikat. Piirikaitseameti peadirektor Andrus Öövel pöördus ülemnõukogu poole, et lõpuks ometi võetaks vastu seadus piirivalve relvastamisest. Opositsioon hakkas selle peale rahutult nihelema.
Juulis laienes vastasseis idapiirile. Üles ässitatud Narva volikogu otsustas nüüd likvideerida linna territooriumil asuvad tollipunktid. Volikogu esimees Vladimir Tðuikin tõi põhjuseks, et kontroll inimeste ja eraautode üle piiril olevat liiga intensiivseks muutunud, samuti polevat majanduspiiri kehtestamine Narva linnale mingit kasu toonud. Muidugi heideti ette "valitsuse kergekäelist suhtumist Narva vabamajanduspiirkonna rajamise küsimusse". Narva linnapea Vladimir Miþui püüdis küll vastasseisu leevendada, aga eks temagi tundnud end justkui kahe tule vahel olevat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)