Eesti elu tegelikud teemad 2: "Milleks omasooiharaile paraad?".

ENDEL RIHVK,      17. oktoober 2007


Eelmises lehes alustasime Endel Rihvki järjejuttu Eesti elu tegelikel teemadel. Esimeses jaos kirjutas ta dzhiibihullusest. Täna ja edaspidi jätkame muudel teemadel. Kuid enne palusime autoril öelda paar sõna enesetutvustuseks.

Autoportree
Olen sündinud enne viimast suurt sõda Eesti Vabariigis. Seega olen elanud siin kõigi viimaste riigikordade ajal, kui Vene keisririigi Eestimaa kubermang välja arvata. Nii on mul enda arvates piisavalt elukogemusi, et ühiskonnas toimuvat mõista ja lahti mõtestada.

Paraku olen mõnikord hämmingus või kimbatuses, sest nii mõnigi nähtus või sündmus ei taha kuidagi sobida sellesse ratsionaalsesse maailmapilti, mille aastate jooksul olen endale kujundanud. Ma ei ole sugugi nii enesekeskne, et oma seisukohti ainuõigeks ja lõplikuks pidada. Püüan alati hinnangut andes analüüsida ja mõista ka nende argumente, kelle sõna või tegu minu seisukohtadega kokku ei lähe. Sageli see aga ei aita ja nende tegevus jääb mulle mõistetamatuks.

Loodan, et seda viga aitaks parandada mõttevahetus mulle sümpaatse ajalehe Kesknädal veergudel. Otsustasin aruteluks välja pakkuda mõned teemad, mille sõnastan järjepannu miniesseedena. Kel on soovi samal teemal sõna sekka öelda, võiksid seda teha samuti Kesknädalas. Kontakt käiks leheaadressi kaudu. Anonüümsetest kommentaaridest pole ma huvitatud.

Milleks omasooiharaile paraad?

Üks minu keskkooliaegne klassiõde oli selline tütarlaps, kelle vastu loodus oli suguõdedega võrreldes üpris kitsi olnud. Lühikest lasvu, pontsakate jäsemete ja mehelike näojoontega. Seepärast me ei imestanud, et ta kunagi koolipidudel ei käinud. Tõenäoline, et tantsupõrandale teda poleks palutud, üksinda seina ääres konutada olnuks mõistagi nõme.

Tagantjärele tundub üpris üllatav, et meil jätkus taktitunnet talle mitte viltu vaadata ka siis, kui levima hakkas kuuldus, et Maiet (nimi muudetud) oli õhtuhämaruses nähtud ühe teise klassi tütarlapsega kaugemas parginurgas kallistamas ja suudlemas. Kuigi tollal ei liikunud mingisugust teavet homoseksuaalsuse kohta ja ametlikult oli tegu suisa seaduserikkumisega, saime ikkagi instinktiivselt aru, et selline nähtus on objektiivselt olemas.

Nii võis Maie koos meiega kooli lõpetada, ilma et temasse oleks vaenulikult suhtutud. Tuleb vaid lisada, et Maie ise püüdis teha kõik, et taolised juhtumid ei korduks ja ta oma partneriga teiste silme alla ei satuks.

Kümnendas klassis tuli meie kooli noor ajalooõpetaja, kelle maneerid, riietus ja käitumine teiste temaealiste meeste omast tugevasti erinesid. Meie kõnepruugis sai ta peagi hüüdnimeks „neiu Kaart" (nimi muudetud). Kuna õpetaja oma eraelu hoolikalt kontrollis ja väikeses alevis lapsevanematele kusagilt kinnihakkamiseks põhjust ei andnud, ei tekkinud tal õpilaste ega kolleegidega oma seksuaalorientatsiooni pinnal komplikatsioone ja ta võinuks isegi toonase range moraali tingimustes õpetajana edasi töötada. Õpetajaametist vallandati ta hoopis seepärast, et selle klassi poisid, mille klassijuhataja ta oli, moodustasid nõukogudevastase salaorganisatsiooni.

Hilisemas elus on mul tulnud mitut puhku lävida ja koos töötada meestega, kelle kuulumine nn seksuaalvähemuste hulka on olnud avalik saladus. Kuna nad seda ise ei afisheerinud ja pealetükkivaks ei muutunud, ei tekkinud neil sel pinnal enamasti ka komplikatsioone. Seetõttu julgen väita, et Eestis on alati suhtutud sellesse nähtusesse kui mingi geeni väärtalitlusse (mida pole küll teaduslikult kindlaks tehtud) ja, nagu teisigi puudega inimesi, ei kavatse keegi neid selle eest ahistada.

Sootuks kummaline muutus toimus aga pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Järjest valjemini hakati kuulutama vajadust "kapist välja tulla" ja oma suundumust avalikult kuulutada pro reklaamida. Esmapilgul tundub see eriti kummaline, et inimesed ise reklaamivad oma puuet, kuigi enamikku muid isikuandmeid (näiteks tervisealaseid) varjatakse nii kiivalt, et nende avalikustamist kellegi teise poolt peetakse suisa väärteoks. Mida aeg edasi, seda tungivamaks ja valjemaks muutuvad selle kontingendi hääled. Ja siinkohal saabki minu mõistus otsa.

Hea küll, arvan ma, las neil olla kusagil kõrvalises kohas oma klubi, baar või saun, kus üksteist leida ja kokku saada. Sest meil on ju see veel silme ees, kuidas siis, kui selline asi veel tabu oli, pidid nad suhtlusportaalina kasutama jaamades, turgudel jm avalike käimlate seinu.

Homoparaad kütab igas ühiskonnas üles küllalt palju kirgi. Selle eestvedajate kinnitused, et niiviisi tahetakse tähelepanu juhtida kõikide inimeste võrdõiguslikkusele, ei ole minu jaoks piisavalt tõsine argument. Uuemal ajal pole ma kuulnud ühestki juhusest, kus neid inimesi oleks põhjuseta diskrimineeritud. (Mõni neist on küll saanud pedofiiliasüüdistuse ja ka karistuse.) Kinnituseks olgu kas või see, et nii mõnigi vähemusesse kuulujaist töötab praegugi väljapaistval ametikohal (koolijuhina, õppejõuna, näitlejana, telesaatejuhina). Olgu lisatud, et viimased ei tüki põrmugi ise oma seksuaalset orientatsiooni rõhutama – nemad avalikus paraadis ei osale.

Mis üle jääb? Mulle näib, et need, kes eelkõige „ambrasuurile" viskuvad ja seksuaalvähemuste õiguste eest avalikult võitlevad, põevad veel üht inimlikku puuet – kuulsusenälga. Küllap oleks Astangu toimetulekukeskuses pagariks õppinud Arnold Oksmaal olnud üsna raske pagari või lauljana meedia huviorbiiti pääseda, kui ta poleks avalikult pajatanud oma intiimsuhetest mitme samasoolise avaliku elu tegelasega.

Võib ka olla kindel, et blonditar Lisette Kampus poleks niipea saanud Eesti Ekspressi nädalapersooniks ja mitmel korral TV-3 saatekülaliseks, kui ta poleks nagu noor emalõvi võidelnud suvise homoparaadi eest. Tuntuse nimel Keit Pentuse kombel poliitikas mitu aastat mõne erakonna tankisti kehastada ja juuksevärvi vahetada tundus talle ilmselt liiga aeganõudev ja tülikas.

Niisiis – püüan mõista neid, kes homoparaadi korraldades oma ambitsioone rahuldavad. Kuid miks tükivad marssima ülejäänud? Vaevalt oleks kõigil neil vastava seaduse olemasolul tahtmist ja suutlikkust homo- või lesbiperekonna loomiseks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)