Seadus või õiglus?

Minu ema oma 18 ha suuruse taluga astus kolhoosi 1949. aastal. Sellest maast eraldati talle 0,60 ha aiamaad. Kolhoosi algajal istutasin ema aiamaa ühte nurka paarkümmend õunapuud ja marjapõõsaid. Pärast ema surma esitasin rajooni täitevkomiteele avalduse, milles palusin emale seni kuulunud maast eraldada 0,25 ha minule. Minu taotlus rahuldati 1975. aastal.

Aastate möödudes ehitasin sinna endale suvemaja. Hoonete inventariseerimisel kanti maja hooneregistrisse minu ja mu elukaaslase ühisomandina. Omandireformist tulenevalt oli meid kolm, kes tunnistati õigustatud subjektideks võrdsetes osades ema 18 ha suurusele talule – igale 6 ha.

Talupojamõistuse kohaselt olnuks loogiline, kui seni minu kasutuses olnud maa (ülemõõtmisel 0,27 ha) oleks arvatud mul saada oleva 6 ha sisse. Aga ei! Mulle väideti: ükskõik, kes tagastataval maal on aia rajanud, maja ehitanud või mida iganes teinud, kuulub see kõigile võrdsetes osades.

Seega jäin NSV Liidus kehtinud eraomandi natsionaliseerimise seaduse rakendamise tulemusel ilma 0,18 ha suurusest õunaaiast ja 2/3 mõttelisest osast endaehitatud majas.

NSV Liidus kehtinud seadus, mida rakendati ENSV-s, oli niipalju humaansem, et kui suurtalu omanikku ei tunnistatud kulakuks ega küüditatud Siberisse, jäi ta oma majja täieõiguslikuks peremeheks koos 30 ha maaga.

Eesti riik mind kulakuks ei tembeldanud, kuid omanik olen oma majas vaid 1/3 mõttelise osaga.

Endise vabadusvõitlejana olin Nõukogude ajal represseeritud füüsiliselt ja vaimselt. Mul on säilinud fotomälestus päevast, mil president Lennart Meri surus mul kätte ja kinnistas rinda „Murtud rukkilille“ märgi.

Kolm olevat, vana eesti tõe järele, kohtu seadus. Minu puhul leiab see kinnitust: füüsiline, vaimne ja majanduslik repressioon.

 Kas see on paljureklaamitud õigusriik? Inimesed on sunnitud pöörduma Euroopa Inimõiguste Kohtu poole probleemidega, mida meil ei tunnistata.

Kus me elame? Venemaa ei võta omaks kunagist Balti riikide okupeerimist. Eesti riik on sellest eeskuju võtnud ega ole tunnistanud, et omandireformi käigus ei toimitud õigusriigina. Aeg on ammu küps selleks, et õiguskaitseorganid hakkaksid tehtud vigu tunnistama ja parandama.

Naiivne oleks aga loota, et ullikeste poolt võimule upitatud rikkuritepartei seda teeks.

ELMAR HOLLMANN, Kärdla

Jaga |