Mendoza: Rahvuslike huvide eiramine toob Euroliidule kollapsi

Kas Lääne-Euroopa ja USA loodavad liiga palju oma kuulsusrikkale minevikule? Kas on nad valmis vastama majanduslikele ja sõjalistele väljakutsetele, mida pakuvad sellised kasvavate turgudega riigid nagu Hiina, India, Venemaa?

Tõepoolest on olemas oht, et Lääs jätkab maailmaasjade käsitlemist läbi 1945. aasta järgse maailmakorralduse prisma ega võta arvesse suurjõudude tasakaalus viimastel aastatel toimunud olulisi muutusi.

See aga ei tähenda, nagu oleks Lääs varasemaga võrreldes nõrgenenud. Pigem on maailma vahepeal lisandunud täienenud ressurssidega konkureerivad jõud, kes esitavad Läänele väljakutse. Lääs peab psühholoogiliselt valmistuma konfrontatsiooniks Venemaa ja Hiinaga, kes edendavad Läänele olulistest liberalismist ja demokraatiast erinevaid väärtusi. Arvestades India pühendumust Läänele sarnastele väärtustele, saab sellest riigist Lääne jaoks pigem liitlane.

Kas NATO laienemine peaks jätkuma või tuleks enam keskenduda praeguste liikmete kaitsmisele?

NATO peaks tegema mõlemat. Hiljutise Venemaa–Gruusia konflikti põhjal on selge, et NATO peab kindlustama praegustele liikmetele täieliku kaitse agressiivsete jõudude vastu. Seda tehes suureneb NATO atraktiivsus uuteks  liikmeteks tahtvate riikide silmis. Seniste liikmesriikide julgeolekut edukalt tagades tõuseb ka NATO enesekindlus tulevikus edasi laieneda.

Milline suund oleks Euroopa Liidule kõige kasulikum pärast Lissaboni leppe läbikukkumist?

EL peab hakkama tegelema probleemidega, mis ilmnesid Lissaboni leppe ratifitseerimise käigus. Esiteks on EL-i institutsioonidel liiga vähe aruandekohustust. Samuti valmistab raskust EL-is elavate inimeste seas leviv arusaam, et EL-i suuna valivad eliiti kuuluvad ja reaalsest elust võõrdunud inimesed, aga mitte rahvas ise.

Kuni need kaks küsimust on lahenduseta, peaks EL jätkama toimimist senisel moel, ehk erinevatest liikmesriikidest moodustunud klubina, kus tehakse koostööd valdkondades, milles suudetakse kokku leppida; ning järgitakse rahvuslikke huve seal, kus need on ülimuslikud.

Rahvuslike huvide kaitsmine jääb EL-i kuuluvatele riikidele ja rahvastele alati prioriteediks ning mure rahvuslike huvide kärpimise pärast kaalub üles idee luua ühine EL-i kaitse- ja välispoliitika.

EL-i sees suudetakse kenasti kokkuleppele jõuda vähe vastuolusid põhjustavates küsimustes. Kuid oleks meeletus sundida erinevaid liikmesriike järgima konkreetset välis- ja kaitsepoliitikat, millele konkreetsetes riikides elavad inimesed vastu seisavad.

Selline tegevus suurendaks veelgi rahva tõrjuvat hoiakut EL-ist lähtuvate algatuste suhtes, mis ilmnes kujukalt ka Lissaboni leppe ratifitseerimise käigus. Rahvuslikele huvidele kahjulike lepete sõlmimine, pealegi kui need on rahva poolehoiuta peale sunnitud, vähendab EL-i legitiimsust ja võib viia lõpuks kollapsini.

Kas olete käinud Eestis?

Möödunud aastal külastasin Tallinna. Nautisin kohalikku kultuuri ja Eestimaa elanike külalislahkust.

Kuidas peaks käituma Eesti, et tulevikus vältida maailma suurjõudude vahelise kauplemise objektiks muutumist, nagu see juhtus Teise maailmasõja päevil?

Võrreldes Teise maailmasõja ajaga on Eestil täna märksa õnnelikum positsioon – ta kuulub NATO-sse ja EL-i. Sel moel olete enesele kindlustanud julgeoleku ebameeldivate olukordade vastu.

Pole kahtlust, et Teises maailmasõjas ohverdati Eesti suurjõudude kokkuleppe tagajärjel. Säärane poliitika läks aga moest juba mitu aastakümmet tagasi. Nii NATO-le kui ka EL-ile löödaks hingekella, kui sellesarnased stsenaariumid peaksid korduma. Kuna NATO ja EL on kindlad ja usaldusväärsed partnerid, saab Eesti neis organisatsioonides seista oma põhimõtete eest ja jääda omanäoliseks.

Venemaa on väitnud, et kavatseb kaitsta kõiki välismaal elavaid Vene kodanikke, kellele liiga tehakse. Kuidas seda avaldust kommenteerite?

Kommenteerin sügava murega. Venemaa on üritanud sekkuda mitme sellise riigi siseasjadesse, kus elab palju Vene kodanikke. Parimad näited võib tuua Eestist, Leedust ja Ukrainast. Venemaa hiljutine sisenemine Gruusia territooriumile samade põhjendustega peaks muutma ettevaatlikuks riigid, kes satuvad tulevikus vaidlustesse Venemaaga.

Intervjueeris  INDREK VEISERIK

Alan Mendoza ja Henry Jacksoni Ühing

Ühing, mille asutasid 2005. aasta märtsis Cambridge'i ülikooli õppejõud ja tudengid, on saanud nime USA endise senaatori Henry M. Jacksoni järgi, kes toetas USA külma sõja poliitikat.   Henry Jacksoni Ühing korraldab avalikke poliitilisi debatte üle kogu Suurbritannia, sh üritusi Briti alamkojas. Ühingu liikmeid on vastu võetud ka aadressil Downing Street 10 ehk Briti peaministri juures.

Cambridge'i ülikooli lõpetanud 30-aastane Mendoza oli üks ühingu asutajaid. Talle pakuvad sügavamat huvi transatlantilised suhted, Lähis-Ida ja Venemaa poliitika.

Henry Jacksoni Ühingu eesmärk on propageerida geopoliitilist demokraatiat ja liberaalseid demokraatlikke vaateid. Ei esindata ühtegi poliitilist rühmitust, kuid vaadetelt sarnanetakse David Cameroni  juhitavale Konservatiivsele Parteile.

Ollakse valmis toetama sõjaliste meetmete rakendamist, juhul kui on vaja takistada näiteks etnilist puhastust või kõrvaldada ametist vägivaldne diktaator. Ühing toetab Euroopa–USA tihedat koostööd ja Euroopa sõjalise võimekuse tõstmist. Ühingu põhimõtteid käsitlevale dokumendile on lisaks Briti tipp-poliitikutele alla kirjutanud ka endine CIA juht James Woolsey. Rahvusvaheliste patroonide hulgast võib teiste seas leida Leedu endise riigipea Vytautas Landsbergise.

Jaga |