Olgu see eelviimane kord!

SVEN MIKSER,      21. mai 2003


Üliõpilastel olnud vanasti kombeks naelutada eksamisessiooni algul ühikatoa seinale silt, millel seisis "Homme hakkan õppima!" Vaadanud siis pohmeluses tudeng igal hommikul seda silti ja tõotanud enesele, et homme läheb tõesti lahti.
Sarnases olukorras on täna Eesti peaminister Juhan Parts, kes iga kord, kui mõni kabinetiliige järjekordse pisieksimuse sooritab, rahva ette tulema peab ja suuril silmil lubama: see on viimane kord, ei kunagi enam. Ehkki võib kindel olla, et viimasest saab varsti eelviimane.
Piinliku olukorra põhjus asub uue (täna enam mitte nii väga uue) partei uuspopulistlikus valimiskampaanias, mis kulmineerus kirikliku vandega lahkuda ametist ja avalikust elust kohe, kui esimene poripiisk valgele pintsakule maandub.
Selge, et kõike, mida valimiseelses tuhinas lubatakse, pole võimul olles võimalik täita. Siit tuleneb aga küsimus, miks selline vanne üldse anti. Taheti ja anti, võiks vastata. Totter oleks olnud ju vanduda, et minister kohustub täitma seadusi tööpäeviti kaheksast viieni või et minister võib rikkuda vaid neid seadusi, mis ei puuduta tema töökohustusi, ning neidki vaid ühe korra (või ütleks igaks juhuks kaks-kolm?).
Oleks totter, kuid vähemasti ausam. Kuigi teisest küljest on respublikaanide tänasel kiusatusel objektiivne alus. Vande andmise hetkel ei omistata selle täidetavusele ju kunagi kuigi suurt tähtsust. Oluline on pigem see, et müstilises riituses osalenutele annab vandumine tugevama ühtekuuluvustunde ning seda oli noorel ja ülimalt heterogeensel ühendusel enne valimisi kõige enam vaja. Nüüd aga seistakse probleemi ees.
Usun, et oskan peaminister Partsile pakkuda peaaegu soliidse lahenduse. Mina ei arva, et Ken-Marti Vaher peaks kiiruseületamise pärast ametist lahkuma. Küll aga peaks Res Publica oma saadikud taas kirikusse kokku kutsuma ja valimiste eel antud totra vande sama pidulikult tühistama.
Vanne on loomulikult vaid väike osa Res Publica dilemmast. Maimu Berg kirjutas kord, et valimiste eel lähevad poliitikud lolliks, lubavad tulevikus juua ainult vett ja käia ainult jala. Ses mõttes ei olnud respublikaanide kampaania üllatav. Ent ikkagi oli selle erakonna valimiseelses populismis üks joon, millega erineti kõigest, mida Eesti poliitikas varem nähtud. See oli absoluutse sallimatuse (nulltolerantsi?) pidev rõhutamine. Täielik sallimatus kõigi väärnähtuste suhtes on hea häälte püüdmiseks, kuid ohtlik, kui seda tegelikus elus rakendama asuda.
Täielik ja valimatu sallimatus meeldib neile, kes pole mingil põhjusel võimelised olulist ebaolulisest eristama. Niisamuti ei räägi loomupäraselt eetiline inimene pidevalt oma kõrgest eetikast, sedagi teevad pigem need, kellele eetilisus on midagi ebatavalist või kes ei suuda vaistlikult eetilise ja ebaeetilise piiri tajuda.
Ennustasin enne valimisi, et sallimatutel-äraostmatutel on võimule tulles kaks valikuvarianti: kas loobuda äraostmatusest ja tunnistada endki ekslikuks lihtsurelikuks - mis on parem variant - või jääda oma vandele truuks ja hakata igapäevaselt päid maha raiuma, esmalt enda keskel ja seejärel kogu riigis, kus "lokkab lodevus ja korruptsioon".
Vahest on õnn, et "äraostmatud" nii kärmelt ja nende tegusid arvestades isegi natuke liiga karmilt liistule võeti. Ehk suudab omal nahal kogetu õpetada, et maailm polegi mustvalge. Üks noor respublikaan seletas kunagi valimisdebatis, et uus poliitika tähendab muu hulgas seda, et vanade asemele tuuakse täiesti uued inimesed. Küsimusele, mida vanadega peale hakatakse, ei osanud ta vastata. Loodetavasti mõistavad uuspoliitikud täna, et sõidutee ületamine selleks mitte ettenähtud kohas või näpuga nina nuuskamine on küll taunitavad, ent mitte piisavad, et inimest edaspidisest elust diskvalifitseerida.
Uus poliitika oli niisiis ikkagi sõnakõlks. Julgen väita, et see on hea. Ei ole ju tegelikult ükski riiki juhtiv poliitiline jõud - Pol Poti punakhmeerid ehk välja arvatud - viimase poole sajandi jooksul suutnud riigikorralduse koha pealt midagi täiesti enneolematut välja mõelda. Ma ei ole küll konservatiiv, ent siiski sobib sel puhul öelda: Elagu vana hea poliitika!

Keskmõte:
Loomupäraselt eetiline inimene ei räägi pidevalt oma kõrgest eetikast. Seda teevad pigem need, kellele eetilisus on midagi ebatavalist või kes ei suuda vaistlikult eetilise ja ebaeetilise piiri tajuda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)