Riigieelarve kulub hädavajadustele

OLEV RAJU,      16. aprill 2003





Iga koalitsioonilepe on kompromiss. Ka uue kolmikliidu oma, mis küll paljuski on mehaaniline erinevate erakondade valimislubaduste üksteise otsa kuhjamine, on ikkagi kompromiss. Igasugusele kompromissile on iseloomulikud "kaod", st kõik osapooled peavad millestki loobuma. Mis siis ei mahtunud uue kolmikliidu koalitsioonileppesse?

Iga koalitsioonilepe on kompromiss. Ka uue kolmikliidu oma, mis küll paljuski on mehaaniline erinevate erakondade valimislubaduste üksteise otsa kuhjamine, on ikkagi kompromiss. Igasugusele kompromissile on iseloomulikud "kaod", st kõik osapooled peavad millestki loobuma. Mis siis ei mahtunud uue kolmikliidu koalitsioonileppesse?

Pension leppesse ei mahu

Kõigepealt ei mahu koalitsiooni huviorbiiti need lubadused, mis anti seoses pensionite tõstmise ja pensioniea alandamisega: alandada naiste pensioniiga sõltuvalt laste arvust, suurendada pensionite baasosa, võtta pensioni aluseks olevas tööstaaþis rohkem arvesse laste arvu, suurendada pensionite üldist taset võrreldes keskmise palgaga jne. Kõigest sellest pole koalitsioonileppes sõnagi. Selle asemel on kiidulaul Laari­Nestori pensionite indekseerimise valemile, sellesamale valemile, tänu millele on keskmine pension praegu ligikaudu 200 krooni väiksem, kui ta lähtudes pensionifondi tegelikult laekunud rahadest võiks olla.
"Kaduma" on läinud koalitsiooniläbirääkimiste ajal reklaamitud arv - tagada haiglatele investeeringute kompensatsiooniks igal aastal 300 miljonit krooni. Selle arvu välja jäämine koalitsioonileppest pole tegelikult üllatav. Kuna see arv figureeris tegelikult vaid Keskerakonna valimisplatvormis, on pigem üllatav, et 300 miljoni summa koalitsioonikõnelustel üldse üles tõusis. Üllatav ei ole ju enam see, et ta koalitsioonileppesse ei jõudnud. Ilmselt kasutati nii ilusat numbrit leppe koostamise ajal vaid propagandistlikel eesmärkidel.

Aino Järvesoo idee surm

Tänaseks juba manalateedele siirdunud vanaproua Järvesoo kulutas oma varanduse ja viimased eluaastad üllal eesmärgil - tagada kasvavale põlvkonnale normaalne lapsepõlv ja haridus. Mitte niivõrd sündivuse suurendamisele - loomulikult polnud tal ka selle vastu midagi - kui just olemasolevate laste kasvatamisele täisväärtuslikeks kodanikeks. Eelkõige just seda pidas silmas tema idee 1000 krooni igale lapsele.
Veel mõni kuu tagasi toetasid ideed kõik erakonnad. Vaidlus käis vaid elluviimise teede üle. Kui Isamaaliit pooldas rahas makstavate otseste toetuste suurendamist, siis mitu erakonda, eelkõige Keskerakond, eelistas seda teha "natuuras" - tasuta koolilõunate, tasuta huvihariduse, tasuta töövihikute jms vormis. Seejuures lähtuti kaalutlusest, et sularaha võib kergesti lasteni ka mitte jõuda - kaduda pudelisse, kuluda vanemate hobidele jne.

Lastetoetused ei suurene

Uue kolmikliidu kolalitsioonileppes pole sõnagi ka rahaliste ega muude lastetoetuste suurendamisest, koolilõunate programmi laiendamisest, rääkimata tasuta töövihikutest. Mis puutub suusõnalistesse selgitustesse, siis on uue kolmikliidu osapooled andnud risti vastukäivaid ja seejuures küllaltki resoluutseid intervjuusid. Ei pea olema geenius, et mõista - siin jääb peale koalitsioonileppe punkt, mille alusel eelnõusid, millele on vastu kas või üks koalitsioonileppe osapooltest, ei menetleta. Ehk teiste sõnadega - toetusi ei suurendata.
Aga kuhu jääb laialt reklaamitud toetus sünnitajatele? See ei aita juba olemasolevaid lapsi. Ja ka tulevikus sündivatele lastele pole see toetus piisav. Last tuleb kasvatada ja aidata 16 - 20 aastat. Jagades sünnitajale makstava raha 200 - 220 kuu peale, selgub, et toetus polegi kes teab kui suur. Kui seda toetust saaks vaadelda esimese pääsukesena, oleks asi ainult tervitatav. Kuid mingeid järgnevaid samme ei leia koalitsioonileppest ka tikutulega.

Rahakott on õhuke

Suured ja kõlavad lubadused on kenad asjad, aga nende elluviimine nõuab tavaliselt paksu rahakotti. Koalitsioonilepe tegelikult lausa kubiseb sellistest lubadustest. Näiteks "loome lapsesõbraliku ühiskonna", "viime kõik vangid laagrisüsteemilt kambrisüsteemile", "väärikas toimetulek lastega peredele" jmt nõuavad igaüks miljardeid.
Kui palju on kolmikliidul selleks reaalselt raha? Olgu kohe öeldud, et kõigeks raha kindlasti ei jätku.
Jääb mulje, et koalitsioonileppe kokku kirjutajad oleks nagu ära unustanud, et lõviosa eelarve arvudest on rohkem või vähem sundkäigud. Mida napim on riigieelarve, seda rohkem temast tuleb kulutada hädavajadustele ja seda vähem jääb üle aktiivseks majandus- ja sotsiaalpoliitikaks. Eesti Vabariigi eelarve tänu oma tagasihoidlikule mahule ja paljudele kitsendavatele seadustele, nagu näiteks nõue eraldada mootorikütuse aktsiisist 75% teedeehitusele, lausa hiilgab oma sundkäikudega.
Iga aasta eelarves saab reaalselt kasutada muudatuste sisse viimiseks võrreldes eelmise aasta eelarvega majanduse kasvust või maksude tõstmisest tulevat lisalaekumist ning kulude kärpimisest saadavat raha. Need summad aga on ka kõige optimistlikumate arvutuste järgi palju väiksemad koalitsioonileppesse kirjutatud lubaduste täitmiseks minimaalseltki vajalikust rahast.

Suured ja kõlavad lubadused on kenad, aga nende elluviimine nõuab paksu rahakotti. Koalitsioonilepe lausa kubiseb sellistest lubadustest. Näiteks "loome lapsesõbraliku ühiskonna", "viime kõik vangid laagrisüsteemilt kambrisüsteemile", "väärikas toimetulek lastega peredele" nõuavad igaüks miljardeid.

Vt ka 9. aprilli Kesknädalast prof Olev Raju juhtkirja "Koalitsioonilepe - küsitavusi rohkem kui lahendusi". Jätkame koalitsioonileppe analüüsi järgmises Kesknädalas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)