Säästev looduskasutus

JÜRI RATAS,      03. november 2004


1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO egiidi all toimunud keskkonna ja arengu konverentsi võib pidada tippsündmuseks globaalprobleemide teadvustamisel ja lahendusteede otsimisel. Konverentsile eelnes põhjalik ettevalmistus, mille kandvaks osaks oli Brundtlandi komisjoni tegevuse kokkuvõte "Meie ühine tulevik" (Our Common Future, 1987). Brundtlandi komisjon määratles säästvat arengut kui "arengut, kus rahuldatakse käesoleva põlvkonna vajadused tulevaste põlvkondade võimalusi ohustamata" .

Säästev areng on muutuv protsess, milles nii ressursside kasutamine, investeeringute suunamine, tehnoloogilisele arengule orienteeritus kui ka institutsionaalne areng on kooskõlas ja tasakaalus praeguse ja tulevase poliitikaga ning mis arvestab inimvajadusi ja püüdlusi.

Säästva arengu kolm sammast
Säästva arengu poliitiline kontseptsioon toetub kolmele sambale: keskkond, majandus ja sotsiaalvaldkond. See tähendab arengut, kus oleviku põhinõudeid ohustamata võetakse arvesse tulevaste põlvede vajadus ja mis on seega maailma looduskaitse strateegia praktiliseks väljundiks. See ei tähenda, et majanduslikule arengule seatakse arutud piirid, vaid et majanduslik kasv peab arvestama looduse seatud piire.
Säästva arengu mõistet on tõlgendatud mitut moodi. Enamik vaidlustes osalejatest on tunnistanud arenevate maade majandusliku kasvu vajadust. Majanduskasvu vastaste arvates tuleb arenenud maades piirata (vähendada) tarbimist. Ühtlasi tähendaks see ka ressursikasutuse piiramist, jäätmetekoguste vähendamist. Keskkonnasõbralik majanduskasv on säästva arengu komponent. Kuid me ei saa vältida säästva arengu laiemat probleemi: vajadust vähendada absoluutselt esmaste loodusvarade netokasutust.
Tänapäeva infoühiskond kujundab mitmeti spetsiifilise elulaadi, sealhulgas suuresti ka suhtumise loodusesse. Küsimus seisneb selles, kuivõrd tähtsustatakse looduskeskkonda kui kõigi meie materiaalsete hüvede ja suure osa vaimsete hüvede allikat. Majandustegevuses valitseb praegu lineaarne tootmisviis – taastumatute loodusvarade hävitavalt ulatuslik ja taastuvate ressursside suhteliselt tagasihoidlik kasutamine. Samas tekivad suurtes kogustes jäätme- ja heitmehulgad, mida saaks efektiivsel ja targal kasutusel suunata taastootmisse. Just seetõttu on jäätmekäitlus muutunud säästva looduskasutuse üheks oluliseks näitajaks. Lineaarselt tootmisviisilt ringlevale tootmisele üleminekul on kaks peamist suunda: uuenevate loodusvarade eeliskasutus ning jäätmevähene tootmine ja jäätmete maksimaalne taaskasutamine.

Saastaja maksab
Säästev looduskasutus püüab minimeerida ressursikasutust ja maksimeerida puhastoodangut. Tulemuseks on loodusvarade hoid ja keskkonna saastekoormuse vähendamine. Siit tuleneb praktilise looduskasutuse juhtmõte – "saastaja maksab". See reegel kasvas välja saastekontrollist ja sellega seotud kulutuste jaotamisest. Asja sisu on lihtne – saastamisest tulenevad kulutused tuleb lülitada vastavate toodete ja teenuste hinda. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni riigid leppisid selles kokku juba 1972. aastal. Nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult õiglase põhimõtte kohaselt ei tohi toetada keskkonda saastavat tootmist ja tarbimist. Tootmise või tarbimise käigus saastaja peab selle eest ka maksma. Isik, kelle eluviisid ei ohusta keskkonda, on nende kulude kandmise kohustusest vaba. "Saastaja maksab" reegli eesmärk on:
* stimuleerida saastekoormuse (hulga ja ohtlikkuse) vähendamist;
* kõlvatu konkurentsi välistamine;
* avaliku sektori abi välistamine keskkonda saastavale looduskasutusele;
* keskkonnaprogrammide finantseerimine.

Roheline maksureform tulekul
Sundimaks reostuse tekitajat maksma, tuleb väliskulud muuta sisekuludeks. Vastutus pannakse saastajale endale. „Saastaja maksab" põhimõtte rakendus eeldab lineaarset põhjuse-tagajärje seost. Samas aga on keskkonnakasutus mittelineaarne, mitmetahuline, kumulatiivne ja kompleksne. Tegelikkuses on sageli väga raske jõuda saastajani. Kaudsete kulude tuvastamine on keeruline protsess metoodiliste raskuste tõttu. Rõhutagem, et enamikul juhtudest osutub saastest tingitud kulutuste tegelikuks kandjaks nende toodete ja teenuste tarbija.
"Saastaja maksab" põhimõtet ei ole veel selle rangemas tähenduses kasutatud. Euroopa Liit on seda rakendanud nõrgema versioonina: ei ole kasutatud rangeid kohustusi ega keskkonnatrahve, et lasta saastajal tasuda kõikide kaudsete kulude eest. Väga raske on rahaliselt kindlaks määrata kaudseid kulusid. Iseendast väärikas põhimõte on siiani olnud kasutusel peamiselt ideoloogilisel, suundanäitaval tasandil.
Läinud suvel tuli meie keskkonnaministeeriumist hea sõnum – alustatakse rohelist maksureformi. Kavandatu realiseerimine oleks tugevaks hoovaks säästva looduskasutuse (ressursihoiu ja saaste vähendamise) praktikas. Äsjaloodud Keskerakonna Rohelise Kogu leitmotiiviks on säästev looduskasutus ning sellele vastav eluviis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)