Eesti piirivalve jälle aasta vanem

Järgmisel ööl pärast interliikumise rünnakut 15. mail 1990 Toompea lossile loodi Eesti Kodukaitse. Lühikese perioodi jooksul astus uue vabatahtliku organisatsiooni liikmeks tuhandeid inimesi üle kogu vabariigi. Ühel augustis toimunud tollase peaministri Edgar Savisaare ja Kodukaitse juhtkonna nõupidamisel käidi välja idee, et aeg on asuda kaitsma Eesti varasid ja ressursse.

Piirivalve loomine

Kõigile vanematele inimestele on teada, kui suurtes kogustes veeti noil aastail Eestist välja toiduaineid ja igasugu tarbekaupu. Omamaised ärikad (vabandust, vahendajad!) ja kahjuks ka paljude ettevõtete juhid tegelesid laialdaselt Eestist igasuguste väärtuste väljavedamisega. Sellise „ettevõtluse" tagajärjel nägid tavatarbijad enamasti tühje poelette. Ainsaks võimaluseks eestimaalaste huve kaitsta osutus luua majanduspiirile oma piirikontrollistruktuur.

Nõupidamisel otsustati Eesti Kodukaitse staabiülem Andrus Öövel määrata juhtima piirivalve loomise komisjoni. Peaminister Edgar Savisaar andis korralduse, mille alusel võtsid selle komisjoni tööst osa kõigi piiriäärsete maakondade teede-, elektri-, side-, toitlustus- jt struktuuride esindajad. Öövel kohtus isiklikult Kaitseliidu esindajatega maakondades ning tutvustas neile piirivalvamise ideed. Selle tulemusena otsustasid paljud kaitseliitlased anda oma panuse piiride valvamisse.

Septembri lõpupäevadel valis piirikomisjon kohapeal viibides välja tulevaste kordonite ja piiripunktide asukohad. Pärast seda suudeti vähem kui kuu ajaga moodustada vastloodud organisatsioonile elementaarsed infrastruktuurid tulevaste piirivalvurite majutamiseks ja toitlustamiseks. Oktoobri lõpul  asusid esimesed vabatahtlikud riikidevahelisel kontrolljoonel piiriteenistusse.

Raske algus

Vastsetele piirivalvuritele andis Eesti riik selga ilusa ja väga praktilise sinise mundri; enesekaitseks oli kumminui. Piiripunktide kaitsmine tehti riigi poolt kohustuseks ka Eesti politseile. Selle ülesande täitmiseks käisid politseinikud piiripunktides graafiku alusel. Tegelik piiritöö ja salakaubanduse vastu võitlemine jäid aga ikkagi väheste kogemustega vabatahtlike hooleks. Esimesed piirikaitsesse siirdunud tegutsesid äärmiselt viletsates ja ohtlikes tingimustes. Oli kohti, kus esialgu andis põhiliselt sooja metsaservas süüdatud lõke ning iga hetk võis kohtuda kõikvõimaliku kriminogeense „seltskonnaga".

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama neid sadu esimeste piirivalvurite poolt sooritatud tegusid, mis tänapäeval tunnistataks kangelasteoks. Julgen väita, et kogu piirivalve loomine oli väga riskantne ettevõtmine ja esimesed selle ala inimesed on kahjuks riigi poolt täiesti unustatud.

Pärast Eesti piirivalve loomist asusid peatselt oma piire kaitsma leedulased, lätlased ja valgevenelased isegi NSV Liidu (Venemaa) suunal. Oluline on teada, et Eesti oli esimene Nõukogude vabariik, kes julges ennast eraldada valvatava kontrolljoonega. See oli väga oluline eeldus iseseisvuse taastamiseks. Riigiõpetus ütleb, et "riik on organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu".

Iga riik algab piirist!

AADU JÕGIAAS

Jaga |